Ligi: maksumuudatused riivavad petturite huve

Ettevõtjad ja kutseühendused teatasid reedel, et rahandusministeerium on planeeritud maksumuudatustega võtnud suuna Eesti ettevõtluskeskkonna märkimisväärseks halvendamiseks.

Meelehärmi valmistavad kolm planeeritavat muudatust:

1. 1000euroste ostu- ja müügiarvete registreerimine käibemaksu deklaratsiooni lisas;2. Autodega seotud kuludelt sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus vaid 50% ulatuses ning mitte rohkem kui 2000 eurot;3. Käibemaksu tagastamise tähtaja pikendamine 60 päevale ilma maksumaksjale intressi maksmata.

Seaduseelnõud toovad ettevõtjate ühiskirja andmeil kaasa suure halduskoormuse ning maksukoormuse tõusu. Samuti leidsid organisatsioonid, et „maksuaugu“ lappimine ausate ettevõtjate arvelt on ebaeetiline ning ettevõtlust kahjustav tegevus.

Järgneb rahandusminister Jürgen Ligi kommentaar ettevõtjate avaldusele:

Kuigi ettevõtlusühingute avaldus väidab, et eelnõud on koostatud  „huvigruppe kaasamata“,  on kolmest protestitust kaks varakult  läbi arutatud maksupettuste komisjonis tööandjate ja kaubanduskoja osalusel ning saanud seal ühehäälse heakskiidu. Ka valitsuses ei olnud see mingi ühe ministeeriumi huvi, vaid üksmeelne soov maksude vältimise vastu tõhusalt võidelda ning üksmeelne oli ka heakskiit eelnõudele, täpsemalt  peale suruti isegi  drastilisemat deklareerimisnõuet, mis  võib osutuda tehniliselt ülejõukäivaks.

Teine põhiväide, et „eelarve lappimine käib ausate ettevõtete arvel“, on antud juhul täiesti ebakohane, sest nii 60-päevane kontrolltähtaeg kui  käibedeklaratsiooni elektrooniline lisa ahistavad just pettureid ja ei lase neil ausate arvel elada.

Kui üleminek on tehtud, siis halduskoormus elektroonse lisaga väheneb, mitte ei suurene. Üleminek on mõne programmi korral tasuta, mõnes on võimalus juba olemas. Probleem on käsitsi raamatupidamise puhul, ent ilmselt on mikroettevõtetel vahel mõistlik raamatupidamisteenus sisse osta.

Käibedeklaratsiooni kontrolli tähtaja pikenemine 30lt 60 päevani riivab taas ebaausaid. Pikem kontroll on ka tulevikus harv erand, mis kohaldub mõnele protsendile riskipõhiselt valitud tehingule, reeglina ülepiirilisele. 95% juhtudel tagastatakse käibemaks ikka mõne päevaga, ehkki seadus lubab praegugi oodata 30 päeva. Seega riik ei jää ettevõtlusele intresse kindlasti „võlgu“ nüüd ega tulevikus.  Piiriülestel tehingutel ei ole aga võimalik saada seadusekohase 30 päevaga kätte dokumente, sest need on paberil, mitte elektroonsed, ja  teised maksuametid ei saada neid nii kiiresti.  Meile on toeks statistika, mille kohaselt kontrollimiseks valitud tehingud on tabatud väga täpselt, maksuga on nõustutud dokumentide küsimise peale või saadud ettekirjutus, mida pole vaidlustatud.

Kiireks läks meil  sõiduautosid puudutavate seadusemuudatuste esitamisega, läbirääkimised on alles alanud, aga ka jõustumised on alles 1. juulist.  Eraviisiliselt on tunnistatud, et sisuliselt ei saa neile  vastu vaielda, avalikult aga saadetakse proteste.  Tegelikult võib ka praegu käibemaksu maha arvata ainult ettevõtluseks kasutamise puhul. Kui see tõestatakse, pole ka maksu, kui aga mitte, tuleb maksta maksu eelnõudega  täpsustatud, ent lihtsustatud  moel.

Juhin tähelepanu, et enamikus EL liikmesriikides ei loeta sõiduautot üldse tootmissisendiks ja käibemaksukoormus on 100%, ülejäänuist enamikul lubatakse maha arvata keskmiselt 50% käibemaksust. Meil kehtis sama kord veel 2004. aastal, ent muudeti ära direktiivi vale tõlgenduse tõttu. Kellelgi pole mõtet teha nägu, et ametiautod pole enamasti topeltkasutuses, nii on ühiskonnale ka säästlik ja on maksukoormuse poolest soodne ka tulevikus, ent lõputult soodne ei tohi see olla, kui me ei taha asemele tõepoolest ettevõtlusvaenulikku kliimat.

Huvigruppidelt ei saa nõuda, et nad tegeleksid muu kui oma huvide kaitsega, maksupoliitika peab aga teenima ühiskonda, ja ma väidan, et on ka ettevõtjate huvides, et maksud oleksid kogutud õiglaselt ning kasvusõbralikult ning konkurents ei põhineks maksude vältimisel il- ja poollegaalselt. Riik ei tõsta maksukoormust, ta ei tõsta tootmissisendite, kapitali ja tööjõu makse, vaid kehtestab lihtsaimal võimalikul moel praeguse seaduse mõtte. Riik ei suurenda ka  kulusid kiiremini kui kasvab majandus, süüdistused kulude kasvatamises ja „aukude lappimises“ ei ole asjakohased.

Autor: Kaisa Gabral, Kristi Malmberg