Hea kasumlikkusega Eesti õlitööstused maksavad vähe makse, märgib riigikontroll eile avalikustatud aastaraportis 2012–13.
Riigikontroll viitab sellele, et viimase 14 aasta jooksul on põlevkivi tarbimine kasvanud kuue miljoni tonni võrra, saavutades 2011. aastal Eesti iseseisvusaja kõrgeima taseme 18,5 miljonit tonni aastas. Järgmistel aastatel sõltub põlevkivi tarbimine eelkõige õlitootjate plaanidest ja riigi kehtestatud kaevandamismahust. Kui vaadata põlevkiviõli tootjate kavasid, võiks põlevkivi kaevandamismaht ulatuda kuni 25 miljoni tonnini aastas.
Toodetud põlevkiviõlist viidi mullu Eestist välja 78%. Põlevkiviõli eksport on 14 aastaga kasvanud ligi kaheksa korda. Põlevkiviõli tootmine on kõrgete naftahindade mõjul aastatel 1999–2012 stabiilselt kasvanud ja taganud õlitootjatele väga hea kasumlikkuse. Suured kasumid on julgustanud õlitootjad tegema plaane tootmise mitmekordistamiseks.
Põlevkivitoodete eksport on ühiskonnale kasulik vaid juhul, kui tootjad korvavad põlevkivi kaevandamise ja töötlemisega Eestis tekkiva keskkonnakahju ning riik saab põlevkivikasutamisega seotud ettevõtjate kasust õiglast tulu. Eesti pole kehtestanud ühtegi sellist maksu, mille esmane eesmärk on teenida põlevkivitoodangu pealt riigile tulu. Riik on pidanud seni vajalikuks nõuda põlevkivi kaevandamise ja töötlemise eest vaid keskkonnatasusid, et mõjutada ettevõtjaid kasutama loodusressursse säästlikult ja heastada tekitatud keskkonnakahju.
Põlevkivisektorist laekub riigile ja omavalitsustele keskkonnatasusid aastas ca 56 miljonit eurot. Keskkonnatasude mõjuanalüüsides on jõutud järeldusele, et põlevkivisektori keskkonnatasud ei kata ära kõiki tekitatud keskkonnakahjusid ega suuna ettevõtjaid kasutama loodusressursse säästlikumalt. Samade järeldusteni on jõudnud ka riigikontroll oma keskkonnatasusid käsitlenud auditeis.
Kuna keskkonnatasud ei kata keskkonnale tekitatud kahjusid, tekitab iga kaevandatud tonn põlevkivi riigile ja ühiskonnale laiemalt lisakulu. Tekitatud kahjude kõrvaldamiseks peab riik tulevikus tegema suuremaid väljaminekuid, kui ta saab ettevõtjatelt keskkonnatasudena. Samuti on riik kasutanud keskkonnatasusid keskkonnakulutuste katmise asemel üha rohkem riigieelarve muude kulutuste katteks. Näiteks suunati eelmisel aastal ligi 40% keskkonnatasudest riigi üldistesse tuludesse.
Riigikontroll rõhutab, et pelgalt põlevkivisektorist laekuvad keskkonnatasud ja nende ümberjagamine riigieelarve üldisteks kuludeks ei taga riigile õiglase omanikutulu saamist põlevkivi kasutamise eest. Tulu ei teki, kuna praegused keskkonnatasud ei kata tegelikku keskkonnakahju ja negatiivsed keskkonnamõjud on jätkuvalt suured.
Kui varem põhjendati vajadust taluda põlevkivienergeetikaga kaasnevat keskkonnakahju sellega, et tagada Eesti tarbijatele odavam elekter, siis avatud elektriturul ning elektri ja õli eksportimisel ei saa see olla enam argument.
Selleks, et hinnata, kas riik saab põlevkivi kaevandamise ja töötlemisega seotud ettevõtetelt riiklikult olulise maavara kasutusõigus eest õiglast tulu, tuleb vaadata lisaks keskkonnatasudele põlevkivisektori maksukoormust tervikuna. Aastas laekub põlevkivisektorist keskkonnatasude, tööjõu- ja aktsiisimaksudena riigieelarvesse ca 80–90 miljonit eurot.
Kui vaadata maksukoormuse jaotust põlevkivi väärtustamise ahelas, selgub, et suurim põlevkivi kaevandaja AS Eesti Energia Kaevandused kannab tunduvalt suuremat maksukoormat kui õli- ja elektritootmise ettevõtted.
Näiteks on õlitootjate riigimaksude osakaal müügitulust viis korda väiksem kui kaevandusettevõttel ja 1,5 korda väiksem kui Narva Elektrijaamadel.
Põlevkivisektori maksustamise eripära on see, et kõige suurema maksukoormusega on tegevusharu, mille kasumlikkus on kõige väiksem.
Konkurentsiameti tänavusest analüüsist selgub, et põlevkivi kaevandusettevõtte kasumlikkus on 13%, elektritootmise eeldatav kasumlikkus avatud turul 33% ja õlitootmise kasumlikkus 83%.
Elektri- ja õlitootmise suurele kasumlikkusele on ühelt poolt kaasa aidanud elektri ja põlevkiviõli kõrge turuhind, kuid ka odav põlevkivi, väiksed keskkonnatasud ning põlevkiviõli maksustamata jätmine. Riigikontrolli hinnangul tuleks ka Eestil senisest tunduvalt enam väärtustada põlevkivi.
Üks variant on näiteks kaaluda võimalust maksustada õlist saadav tulu. Näiteks teenis riik 2012. aastal õlitootmisest riigimaksudena (keskkonna-, tööjõu- ja aktsiisimaksud) ca 12 miljonit eurot, samas kui õlitootjate ärikasum oli ca 91 miljonit.
Arvesse võttes õlitootjate plaani toota 2020. aastal ca 1,8 miljonit tonni õli, kasvaks eeldatav ärikasum sel juhul 288 miljoni euroni. Juhul kui riik rakendaks ka kõige tagasihoidlikuma arvestuse kohaselt näiteks 25% tulumaksumäära õlitootjatele, laekuks riigieelarvesse 2020. aastal 72 miljonit eurot lisatulu. Oluline on märkida, et riigiettevõttest on riigil võimalus tulu välja võtta dividendidena, kuid eraettevõtte puhul see võimalus puudub.
Põlevkivi kaevandamisest ja kasutamisest õiglase tulu saamist on arutanud ka valitsus. Valitsuse tegevusprogrammis seati eesmärk uurida põlevkivi riigitulu võimalikku kehtestamist. 2013. aasta kevadeks valmiski rahandusministeeriumil valitsuse tarvis põlevkivi maksustamise analüüs.
Paraku välistati analüüsis põlevkivi kasutamiselt teenitud tulu maksustamine, kuna see ei sobivat kokku Eesti maksusüsteemi põhimõtetega. Valitsuse istungil ei suudetud maksumuudatustes kokkuleppele jõuda ning teemaga tegelemine otsustati peatada 2016. aastani.
Põlevkivi maksustamise otsustamise edasilükkamine aastasse 2016 tekitab paratamatult küsimuse, kas energiamajanduse arengukava ja põlevkivi arengukava valmimine aastaks 2015 on otstarbekas.
Riigikontrolli arvates tuleks põlevkivi ja sellega seotud riigitulu maksustamise küsimused kokku leppida enne 2015. aastat, kuna energeetikat puudutavates arengukavades pole põlevkivi kasutamise maksustamist lahendamata võimalik seada selgeid täidetavaid eesmärke ega tegevusi põlevkivisektori arendamiseks. Samuti vajavad selgust põlevkivi töötlejad, kes kavandavad suuri investeeringuid õlitootmisesse.
Autor: Alyona Stadnik, Kristi Malmberg
Seotud lood
VKG Oili nõukogu esimehe Priit Rohumaa sõnul on juba täna Eesti põlevkivisektor maksustatud oluliselt kõrgemalt kui sama tööstusharu teistes riikides.
Keemiatööstuse ja valitsuse koostöö ja usaldus keskkonnatasude määramisel sõltuvad valitsuse edasistest sammudest, ütles alaliidu tegevdirektor Hallar Meybaum.
Riigikohtu otsus tunnistada põhiseadusevastaseks ja kehtetuks kevadine keskkonnatasude järsk tõstmine seab löögi alla riigi rahakoti.
Niivõrd ressursimahukas äris nagu põlevkivitööstus on kriitilise tähtsusega maksukeskkonna stabiilsus ja pikk planeeritavus. Peale selle on kogu Eesti põlevkivi vääristamise seisukohalt oluline, et maksustamisobjekt oleks eelkõige kasutuses olev ressurss, mitte lõpptoodang, kirjutab VKG juhatuse esimees Priit Rohumaa.
Arvutipargi renditeenus on mugav, säästlik ja (tuleviku)kindel. Green IT tegevjuht Asko Pukk usub, et ettevõtete äriline fookus peab alati olema enda põhitegevusel, sektoril, mida teatakse peensusteni, et olla konkurentidest paremad – just selleks vajaliku aja ja raha renditeenus vabastab.