Nõo LT kogemus - kuidas valida projekteerijat?

Nõo Lihatööstuse tööstushoone ehituskogemus on jaotatud mitmeks artikliks. Esimene osa vaatleb ehitusele eelnenud protsessi ning uurib, kuidas valis Nõo LT hoonele projekteerija.

Järgneb intervjuu Nõo Lihatööstuse tegevjuhti Toomas Kruustükiga:

Millal otsustasite, et Nõo Lihatööstusel on vajadus uue tootmishoone järele?

Kui eelmine ehitus aastal 2010 valmis sai, oli tegelikult vajadus täna ehitatavate ruumide järele juba olemas. Kuna eelmise ehituse valmimise järel ei julgenud me kohe uut investeeringut ette võtta, võibki öelda, et praktiliselt kolm aastat tegime plaane, joonistasime, vaidlesime ja arutasime.

Milline näeb välja ehituse planeerimisprotsess?

Kui meil on laienemisplaan, siis teeme selle kohta sketch up (3D joonestamiseks loodud -toim) programmis oma visiooni valmis, paigaldame joonisele seadmed ning märgime ära ruumimõõdud vastavalt meie maatükile. Selle joonise vaidleme heas mõttes oma majas kõikide osapooltega selgeks. Kaasatud on nii ostuosakond, tehnoloogiaosakond kui ka tehnikaosakond. Vajadusel kaasame tootmistöölisi, et leida parim lahendus.

Jaanuaris 2013 andsime oma joonised arhitektuuribüroole, et nad meie tahtmised ära joonistataks. Me ütleme alati arhitektuuribüroole, mis peab kindlasti olema selline nagu meie toodud joonistel. Näiteks ruumide kõrgused, postide vahed, aga ütleme ka, millist seinakattematerjali tahame jne. Praktiliselt anname neile kõik ette. Nende ülesandeks jääb maja tervikuks kokku panemine. 2013 juuli lõpus läks kopp masse ja nii ta käima läkski.

Plaan oli ehitusega alustada juba mai alguses, aga arhitektuuribüroo lihtsalt ei leidnud kõiki vajalikke lahendusi selleks ajaks. Asja tegi keeruliseks vana ja uue maja liitmine ning see oligi planeerimisprotsessis osa, mis kõige enam aega võttis. Meie soov oli leida selline lahendus, kus ei tekiks (majade ühendamisel-toim) mõttetuid koridore ja tühimikke ning nurgataguseid.

Sel korral teeme kahekorruseline maja, aga tulevikus saavad kõik majad olema ühekorruselised. Põhjus, miks nad ühekorruselised tulevad, on lihtne - tootmises on millegi teisele korrusele viimine keeruline. Peame selle kas liftiga või konveieritega üles viima ja pärast jälle alla tooma ja toote seisukohast see kindlasti hea ei ole. Liha majja toomise järel on vaja temast kiiresti toode teha, see kiiresti maha jahutada ja ära pakkida ning majast välja saata.

Millal otsustasite, et on olemas piisavad rahalised vahendid uue tootmishoone ehitamiseks?

Me ei võta kunagi uusi laene enne, kui vanad on tagasi makstud või osaliselt tagasi makstud, et laenujääk liiga suur ei oleks. See on see meie risk, aga me ei taha kunagi ülearust riski võtta. Alati kui ehitame, tuleb teatud osa rahast endal välja käia, aga pangalaen on ikka ka mängus.

Kuidas planeeritakse tootmishoone ehituseelarvet? Kas on olemas nö tüüpruutmeetrihind või mille järgi arvutate?

Tüüpruutmeetrihindu pole, kõik oleneb, milliseid materjale sa kasutad. Täna on meil ehituse maksumuseks kuskil 600 kuni 650 eurot ruutmeeter, aga kõik oleneb, mida sinna sisse panna. Millise põranda paned, kas otsustad torustiku ehitada roostevabast materjalist, kas ehitad odavamast materjalist või kallimast, millise ventilatsiooni, kütte või millise jahutuse sa ehitad ja mis sellega kaasneb. See kõik on nii individuaalne ning ükski projekteerija ei saa sulle väita, et vot selle ehitusmaksumus on selline. Võib-olla saab niimoodi ehitada mõnda korruselamut, kus kõik on standartne.

Aga kuidas te siis teate palju ehituse maksumuseks tuleb?

Me eeldame, et ehituse maksumus on teatud summa ja tavaliselt ei ole kõhutunne meid petnud, mis tähendab, et meil on orienteeruv ruutmeetrite arv teada ja planeeritud raha eest püüame siis maja ära ehitada. Ehitus ei ole väga palju kallimaks ka läinud. Mis teeb aga ehitused tihtipeale kallimaks kui planeeritud, on see, mida ei oska projekteerija, ehitaja ega ka meie ette näha, ehk uue ja vana maja ühendamine. Kuna tegemist on nõukogudeaegse ehitusega, siis ei tea keegi meist, mis seal seina sees on või mis seal vundamendi all on. Selles mõttes tuleb üllatusi tihtipeale. Tulevikus on meil veel kaks ehitust tulemas, kus peame samuti vana majaga arvestama.

Kas te seda ei ole kaalunud, et oleks vana osa maha lõhkunud või maha jätnud ja ehitanud täiesti uue hoone kuskile mujale?

Sellega on selline lugu, et kui me asuksime Tallinna linnas, siis me oleks seda ka teinud. Aga praegu pean ma küsima, et kes tahab meie ehitist osta. Ma ei usu, et väga palju neid ostjaid oleks. Lihameistri lihatööstuskompleks seisab juba kas teist või kolmandat aastat tühjana. Iga aasta, mis ta seisab, muudab maja seisukorra hullemaks. Lõpuks lükatakse see lihtsalt maha.

Teine asi on see, et kui me tahaks uut ehitada, peab meil raha täna kohe võtta olema. Praegu saame teha nii, et kui on julgust investeerida siis teeme seda, kui ei, siis ei tee. Aga jah, kui see ehitis oleks olnud Tallinna kesklinnas, oleks me selle maha müünud ja saanud üle poole ehitusmaksumusest kinni maksta müügist laekuva rahaga. Täna me seda aga teha ei saa ja seetõttu on ehitus vahel vaevaline ja valuline.

Muidugi oleme investeerinud ka külmasüsteemidesse, katlamajasse ja neid lahkudes kaasa ei võta. Aga miks me peaksime olemasoleva katlamaja maha jätma, kui sel on veel 50% vaba ressurssi? Miks me peaks oma külmasüsteemid maha jätma, kui me oleme just välja ehitanud jääksoojuse maksimaalse ärakasutamise, tänu millele langeb meie elektritarve tunduvalt ja tõuseb seadmete efektiivsus.

Kas tootmishoonete puhul kasutatakse lisaks projekteerijale ka arhitekti?

Kasutatakse. Kui räägime meie majast, siis arhitektuuribüroos, mida kasutasime, on olemas nii arhitekt kui projekteerija. Arhitekt annab majale visuaalse ilme, olgugi, et meie oleme selle ise juba valmis joonistanud. Ta soovitab erinevatele detailidele tähelepanu pöörata, näiteks katuseräästa või akende paigutusele. Ei taha ju päris küüni teha.

Mille alusel või kuidas te üldse projekteerimisbürood valisite?

See on meil välja kujunenud eelmiste ehituste järgi, sest olgem ausad, ta (projekteerimisbüroo-toim) on meid tundma õppinud ja teab meie vajadusi ja selle läbi on meil lihtsam. Pean ütlema, et selles firmas toimus meie hoone projekteerimise ajal nö pereheitmine, mille tulemusena projekt ka venis. Alustasime tegelikult ühe inimesega, aga lõpetasime teisega. Selle tõttu oli vaja teha ka päris palju ümber, esines arusaamatusi, aga see kõik käib asja juurde.

Millised olid projekteerija valimise juures võtmetegurid?

Meil on selle võrra lihtsam, et me oleme palju tööd ise ära teinud ja neile jääb vormistamise pool. Kui me oma ettevalmistused mõnedele teistele büroodele annaks, siis nad ei pruugiks aru saada, mida me tahame ja summa summarum see odavam ei tule. Võib pigem kallimaks minna. Lõpuks paneb väga palju paika ikkagi toiduainetööstus ja selle erinõuded, sest toiduainetetööstuste projekteerijaid Eestis väga palju ei ole.

Need ettevõtted, kes meiega koostööd on teinud, on projekteerinud mitte ainult ühe, vaid ikka mitu toiduainetööstust. Ja me teame, et need, kes on meile projekteerinud, on projekteerinud ka teisele lihatööstustele.

Kas te võiksite tuua näiteid erinõutest toiduainetööstuse projekteerimisel? 

Toome lihtsaid näiteid. Esiteks, kõik pinnad peavad olema kergesti puhastatavad, teiseks, ei tohi nad roostetada, seina ja põranda liitekohad peavad olema kumerad, valamute arv peab olema lähtuvalt toiduhügieenist, et saaks toitu desinfitseerida ja pesta piisava põhjalikkusega. Ei tohi olla nurgataguseid, vale kaldega põrandaid, peab olema piisav hulk trappe põrandapesuks ja ka trappidele kehtivad eraldi nõuded ehk trapid peavad olema korvidega jne jne. Tavaprojekteerija paneks võib-olla tavalised vannitoa trapid, aga need meil ei tööta. Võib veel rääkida torude läbimõõdust. Näiteks külmasüsteemide paigaldamisel on Eestis välja kujunenud kolm-neli firmat, kes teavad, milliseid külmaseadmeid peab paigaldama.

Rääkides külmaseadmetest, siis neis tekib kondensaat, mida on vaja kuhugi juhtida. Kui inimene ei ole sellega varem kokku puutunud, siis ta unustab selle võib-olla ära. Ükski torustik ei tohi jääda tootmisliinidele või pesemisele ette. Samuti ei tohi torustikud olla sellised, et neid ei ole võimalik pesta ja desifintseerida. Lihtne näide, kivivill, millel on fooliumisolatsioon peal, ei sobi meile sellepärast, et vill läheb vett täis, hakkab hallitama ja tulemus on see, et saame bakterid täis torustiku. See aga on toiduainetööstusettevõttele väga kahjulik.

TAUST

1992. aastal asutatud AS Nõo Lihatööstus on Eesti suurim kodumaisel kapitalil põhinev lihatootja, kes ekspordib umbes 30% oma toodangust.

Ettevõte müüs eelmisel aastal 5300 tonni lihatooteid, mis on ligi 15% enam kui aasta varem, käive kasvas ligi 14% 21,5 miljoni euroni.

Hoone maksumus veidi üle 2 miljoni euro

Hoone suurus 2000 ruutmeetrit, suurendades Nõo Lihatööstuse tootmispinda 25% 

Ajajoon

*Aastal 2010 alustati uue hoone planeerimisega

Juuli lõpus 2013 läks ehitus käima, augustis 2013 kinnistas Nõo valla volikogu heakskiidu detailplaneeringule, septembris 2013 pandi hoonele nurgakivi, märtsis 2014 on hoone valmimistähtaeg ja ühtlasi uue ehitusetapi planeerimise algus.

Hoone otstarve

*Poole uue hoone pinnast moodustavad tootmisruumid ja külmlaod. 1000-ruutmeetrisele teisele korrusele ehitatakse ettevõtte töötajatele kaasaaegsed riietumis-, pesemis- ja puhkeruumid.

Loodav töökohtade arv

*vähemalt 20 oskustöölise kohta

Ehituse peatöövõtja

*AS Ehitustrust

Tasub teada

Nõo kogemuse alustalad

*Ehituses ja selle planeerimises osalevad ettevõtte kõik osakonnad oma nõu ja jõuga

*Mõtle läbi nõuded ja soovid, mis ei ole sinu jaoks muudetavad ega ümber vaadatavad. Nende väljakäimisel jää endale kindlaks.

*Tea oma valdkonna erinõudeid ja kontrolli, et ka projekteerija neid teab ja arvestab

*Ehitada ei ole tarbekas liiga suure laenuriskiga

*Enne iga ehitust kaalume eelseisva juurdeehituse plusse ja miinuseid

*Varasemad kogemused ja koostöösuhted annavad kindluse tuleviku koostöö sujumisele

*Ehituse puhul ei lähe kõik kunagi 100% plaani järgi, väikesed üllatused ja ümbertegemised kuuluvad asja juurde

Autor: Kadrin Karner, Kristi Malmberg