Kuidas börsile elu sisse puhuda

Börs puudutab enamikku Eesti tavakodanikke ning ettevõtteid. Börs osutab olulist teenust tööstuse- ja teenusesektorile, võimaldades ettevõttele ligipääsu kapitalile, et investeerida. Börsi mõte on suunata kodanike säästud investeerimisfondide kaudu otse ettevõtjateni.

Miks peaks kaasama kapitali börsi kaudu, kui pangad on lahked laenuraha jagama? Jah, pangalaenud on oma olemuselt „odav raha“, kuid pangad ei peaks kunagi laenu andes võtma ülemäära riske. Suuremat riski võtab omakapital. Kapitaliturud täiendavad laenuturgu ja vastupidi.

Eesti, Läti ja Leedu lõid hiljuti koos Euroopa Investeerimisfondiga 100 miljoni eurose fondifondi nimega Baltic Innovation Fond, mis investeerib kohalikesse investeerimisfondidesse. Need omakorda paigutavad raha edasi ettevõtetesse. Investeerimisfondid peaksid oma osaluse ettevõtetes 5-7 aasta pärast maha müüma, et raha investoritele tagastada, aga kes neid osalusi börsil ostab, kui börsil puudub likviidsus? Tallinna börsi 2013. aasta kauplemise käive oli 170 miljonit eurot. See on võrreldav Tallinna kaubamaja ühe kvartali käibega! Olematu number. Meil lihtsalt puudub toimiv börs.

USAs ja Euroopas on fondidele oluliseks väljumisstrateegiaks ettevõtete börsileviimine. Eestis pole ettevõtteid börsile viidud juba ammu. Kui pole toimivat kapitaliturgu, sh börsi, siis pelgavad suuremad fondiinvestorid Eestisse tulla, sest pole lihtsalt võimalik oma investeeringutest siin väljuda. Ross Levine kirjutas hiljutises Maailmapanga 28 riiki katvas uuringus, et riikide majandused, kellel on likviidne börs ja hästi toimiv pangandussüsteem, kasvavad kiiremini kui need, kus börsi või pangandusturg on alaarenenud. Eestis on kapitaliturud eesotsas börsiga selgelt alaarenenud.

Mida annab toimiv börs eraisikule

? Osa Eesti kodumajapidamiste säästudest osaleb juba aktiivselt börsiinvesteeringutes kohalike pensionifondide kaudu. Eesti pensionisüsteemi II sambas on kokku 1,7 miljardit eurot Eesti inimeste sääste, mis on enamjaolt investeeritud väärtpaberitesse maailma eri börside kaudu. Tallinna börsi kaudu on seda tehtud aga imevähe – alla 10% pensionifondide koguvaradest. Jah, Eesti turg on fondidele riskantsem ja vähemlikviidsem kui suurem osa arenenud kapitaliturge, aga selleks tulekski ju kohalikku kapitaliturgu, sh börsi arendada, et luua võimalusi kohalikule investorile. Kohalikel investoritel, sh eraisikutel on loogiline investeerida raha sinna turule, kus ta ise heaolu tarbib, st Eestisse.

Eraisikud saavad teha ka ise investeerimisvalikuid ja paigutada oma sääste otse börsile, see on tehtud inimestele väga lihtsaks. Aga ikkagi. Börs tundub kuidagi kauge, elitaarne, riskantne – on ju paljud Eesti investorid kaotanud raha finantskriisi tulemusena või kaotanud huvi investeerimise vastu, sest pole lihtsalt sobivaid ettevõtteid – viimati lahkus börsilt eraisikutest investorite lemmik Eesti Telekom. Aga kui vaadata börsiaktsiate tootlusi läbi aegade, kasutades selleks USA S&P 500 ettevõtte indeksit, siis 10aastane keskmine tootlus investeeringult on 9% ning 30aastane tootlus isegi 11,6%. See on kõvasti parem kui deposiidi intressid.

Selle nädala uudis ütleb, et Nordea pensionifond müüb oma portfellis olevaid Eesti aktsiaid Tallinna börsil. See on järjekordne kinnitus „vanale tõele“ – see, kus riigis tehakse investeerimisotsuseid, määrab selle, kuhu raha investeeritakse. Nordea pensionifondide investeerimisotsused tehakse väljaspool Eestit. Tulemuseks on pensionifondide vahendite väike osakaal Eesti turul. Tallinna börsi likviidsusele on see järjekordselt valus hoop, kui üks oluline pikaajaline investor enam kohalikul väärtpaberiturul ei osale. See ei pruugi olla riskide hajutamise seisukohast halb, kuid niikaua, kui me sarnaselt teiste Põhjamaade riikidega ei hoolitse selle eest, et meie pensionivarade otsused tehakse Eestis, tagame hoopis selle, et Eesti majandusse meie oma säästud läbi pensionifondide ei jõua.

Mida teha, et elavdada börsi ja tagada pikaajaliste investorite huvi?

Peamine initsiatiiv börsi arendamisel jääb erasektorile, kuid Eesti riik peaks toimima eelkõige turu käimatõmbajana, st näitama head eeskuju.

Esiteks, börsile peab tulema uusi ettevõtteid.

Eesti riigiettevõtted peaksid olema pidevad kapitali kaasajad börsi kaudu (aktsiad või võlakirjad). On vaja liideraktsiat, mis paneb heas mõttes kulme kergitama investoritel mujal Euroopas. Kui Eesti Telekom 1999. aastal Tallinna börsile tuli, avastasid paljud välisinvestorid enda jaoks esmakordselt Eesti. Sellest tõusis kõvasti kasu ka järgmistele börsiaktsiatele. Usun, et erasektori ettevõtted tulevad järele, kui näevad, et suured riigiettevõtted on suutelised end edukalt finantseerima börsi kaudu.

Teiseks, kohalikud säästud peaksid osalema rohkem kohalikus majanduses ning pensionifondid peaksid olema aktiivsemad investorid kohalike fondide kaudu või osalema otse riigiettevõtete aktsionäride ringis.

Välisinvestorid tulevad meelsamini kaasa, kui näevad likviidsemat ja suuremat turgu, millesse ka kohalikud investorid usuvad.

Kolmandaks, võiks teha ühtse Balti börsi

- st NASDAQ OMX peaks oma Tallinna, Riia ja Vilniuse börsid tooma ühe mütsi alla (eeldatavalt Tallinna). Börsi reeglid oleksid täpselt samad. Kauplejad oleksid vaid ühe börsi liikmed. Ettevõtteid börsil oleks rohkem ja likviidsus parem. Oleksime kindlasti investoritele atraktiivsemad.

Ei tahaks võrrelda Tallinna börsi Mongoolia börsiga, kuid ei saa teisiti. Mongoolia riigi SKP on kaks korda väiksem kui Eestis, kuid Mongoolia börsiettevõtete turuväärtus on sama, mis Tallinna börsil ehk 1,7 miljardit eurot. Veel 2006. aastal oli Mongoolia börs maailma väikseim. Loodame, et 10 aasta pärast võrdleme ennast Viini või Varssavi börsidega.