Eesti edu võti: kaasav juhtimine

Eesti riigi sünnipäevadel ja laulupidudel tunneme, et eestlane olla on uhke ja hää. Usume Eesti eduloosse. Muul ajal oleme töökad, kuid murelikud. Palgad kipuvad väikesed olema.

Valimistel kõhkleme, keda valida. Teame, need kes valituks saavad, muutuvad riigimeesteks, kelle pilk väljapoole pealinna hästi ulatuda ei taha. Paljud neist saavad tasuva koha ettevõtete nõukogudes. Paljud meist lähevad võõrsile tööle. Kohalejääjatest vaatavad mõned igatsevalt ülespoole kas ehk hakkab mõnel valitsejal rahvast kahju. Paljud kahtlevad Eesti eduloos, arvates, et see on müüt.

Muinasjuttudes on üks kangelane see, kes asjad korda ajab ja kuningriigi pärib. Mittevabadel rahvastel esineb ikka irratsionaalset uskumust tugevasse juhti, kes teab, oskab ja päästab. Idapoolses naaberriigis on sellised uskumused reaalsus.

Jälgides meedias esinevaid kommentaare, kus riigi hüpoteetiline edu seatakse otsesesse sõltuvusse üksikute väljapaistvate isikute tegevusest, tundub, et oleme komistamas autokraatliku mõtteviisi reha otsa. On kummastav lugeda arutlusi selle üle, kas see või too erakond on ikka hea, kuna tal pole mõnda piisavalt tuntud inimest tipus ette näidata. Säärane isikukummardamine oleks ehk mõistetav, kui juhtideks saaksid andekad üliinimesed. Ühe mehe kultus tähendab juhtimisteooriates autokraatliku juhtimismudeli kummardamist. Autoritaarselt juhitud erakonnas, vallas, koolis jm liigub käsk ülalt alla ning olulisim märksõna on seal kuulekus. Kas usutakse tõesti, et kuulekus on Eesti eduloo võti?

„Tark mees taskus“ on eesti muinasjutt, mis kujutab metafoorselt tarkuse edasiviivat jõudu. Targaks meheks taskus peaksid meile olema töötajad, teadlased ning muidu nutikad inimesed. Kas meie targad juhid teiste tarkust tahavad, kui nad on pärit autoritaarsest ühiskonnast, koolist, kodust ja on harjunud enesekeskselt vaid oma tarkusesse uskuma?

Demokraatlik juhtimisstiil tähendab kuulamist, arvestamist, initsiatiivi soodustamist ja eelkõige kaasamist. Juhtimisõpikutes kirjeldatakse demokraatliku juhtimisstiili eeliseid autokraatliku ees: parem kvaliteet, suurem töömotivatsioon, rohkem originaalseid lahendusi, parem sisekliima.

On võõrastav, kui lasteaeda või kooli juhitakse autokraatlikult. Sama võõrastav on, kui ülikool, mida ikka on peetud vaba mõtteviisi kandjaks, läheb juhtimises autokraatlikkuse teed. Tahaks hüüda retooriliselt: „Midagi on mäda Taani riigis!“ Autokraatliku võimupüramiidi korral juhib riiki mõne tipusolija tarkus. Demokraatliku juhtimismudeli korral püütakse kasutada nii juhtijate kui allpool olijate tarkust. 

Autokraatlik mõtteviis kaldub nägema eesmärgina võimu. Demokraatlik mõtteviis näeb võimus vahendit eesmärkide saavutamiseks. Kui näiteks erakonna juhtide jaoks on olulisim saada võimu kaudu hüvesid, siis kaasneb sellega tüüpiliselt autokraatlik juhtimismudel, kus allpool olijad „teavad oma kohta“. Demokraatlik/kaasav juhtimismudel püüab anda võrdseid võimalusi kõigile, kel pädevusi ja andekust.

Abraham Lincolni sõnad - valitsus rahva hulgast, rahva poolt, rahva jaoks – teadvustavad, et peamine eesmärk on rahva heaolu. Demokraatlik/kaasav juhtimine aitab seda eesmärki paremini saavutada kui autoritaarne.

Autokraatliku mõtteviisi kandja ütleb: „Ei saa kohe! Meil pole raha, seepärast kannatage kuni mina loon teile tuleviku.“ Sellise mõtteviisi kandja kaldub tarka meest taskus umbusaldama uskudes sisimas: „Rahvas ei tea noist asjust midagi!“ Rahvakogu ettepanekute sumbumine riigikogus võib olla hoiatavaks märgiks Eesti eduloo stagnatsioonist autokraatliku mõtteviisi tõttu.

Demokraatliku mõtteviisi kandja ütleb: „Mõelgem koos, kuidas, ja siis teeme. Mõelgem innovaatiliselt. Kui nii ei saa, siis kuidas saab?“ Sellise mõtteviisi kandja usub, et jalgratast pole vaja uuesti leiutada. Nii teadlastel kui praktikutest asjatundjatel on palju teadmisi ja ideid, mida kasutada.

Jaapanlased ütlevad: „Tuleb leida õige küsimus ja sellele anda õige vastus, selle asemel et püüda anda valele küsimusele õiget vastust.“ Tundub, et vale küsimus, millele meil õiget vastust otsitakse on: „Kust leida juhid, kes lahendavad meie probleemid?“ Õige küsimus on minu meelest: „Kuidas kaasata inimesi meie ees seisvate eesmärkide saavutamisse?“

Meil tuleb demokraatliku juhtimismudeli kaudu tähtsustada nii loovust ja initsiatiivi töökohtadel kui kodanikualgatust valdades ja külades. Nii aitab tark mees taskus meid Eesti eduloo müüdi reaalsuseks muuta.