Kuidas tuua väikelinnadesse investeeringuid?

Viimased kümme aastat on turu “nähtamatu käsi” üsna järjekindlalt suunanud Eesti ettevõtete majanduslikku aktiivsust Tallinnasse ja Harjumaale. Kui veel 2002. aastal olid umbes pooled Eesti ettevõtetest väljaspool Harjumaad, siis praeguseks on üle 80% ettevõtetest koondunud pealinna piirkonda. Oleme muutumas väga kontsentreeritud majandusega riigiks, sest üle 2/3 Eesti ekspordist ning majanduse toodangust luuakse Harjumaal. See, et uusi ettevõtteid ja töökohti luuakse pigem pealinna regioonis, süvendab aga maapiirkondade ja väikelinnade tühjenemist töökätest.

Probleemi süvendab asjaolu, et Eesti ühiskonna vananemise raske koormus on jäetud rahapuuduses ääremaade omavalitsuste kanda, kes ei suuda seetõttu kohaliku elu edendamiseks ise investeerida. Viimase viie aasta jooksul on pensionisaajate hulk Eestis suurenenud 8% ning piirkonniti on pensionäride osakaal ületanud 40% piiri Ida-Viru, Jõgeva ja Põlva maakonnas. Sellises olukorras Eestimaa väikelinnad vajavad hädasti investeeringuid, et kohalikku majandust elavdada. Millised võiksid olla riigi hoovad investeeringute soodustamiseks väikelinnades?

Kuna erasektor ei ole tänases situatsioonis huvitatud Tallinnast väljapoole investeerimisest, siis võiks riik väikelinnadele õla alla panna soodustades/suunates pikaajalisi investeerimisprojekte väljaspool Harjumaad. Võimalikuks lahenduseks oleks poliitiline otsus suunata näiteks 10% pensionifondidest – ehk Eesti palgasaajate säästudest – pikaajalistesse investeerimisprojektidesse väljaspool Harjumaad, etelavdada majandust väikelinnades. Näiteks kasvõi teede ja tänavate korrastamiseks, tööstus- ja tehnoloogiaparkide rajamiseks või Tallinn-Tartu ja Tallinn-Pärnu maanteede täies mahus neljarealiseks ehitamiseks.

Selle protsessi paremaks suunamiseks on riigil kolm võimalust.

1. Regulatiivne suunamine: näiteks võib Siseministeerium asutada sihtotstarbelise regionaalarengu investeerimisfondi, millesse riik maksaks igal aastal teatud protsendi laekunud sotsiaalmaksust. Täpsemalt, osa sellest rahast, mille riik maksab praegu erasektori pensionifondidesse II pensionisamba juurdemaksuna.

2. Nõudlusepõhine lähenemine: näiteks võiks Eesti riik koostöös maakondadega koostada pikaajalise regionaalse investeerimiskava ning emiteerida selle katteks vajalikus mahus pikaajalisi riigivõlakirju. Eesti riigi võlakoormus on Euroopas kõige madalam, mille tõttu oleks need võlakirjad kindlasti paljudele investoritele väga atraktiivseks tooteks.

3. Turupõhine lähenemine: selleks oleks vaja lihtsalt kehtestada praegustele pensionifondidele ettekirjutus, et teatud protsent investeeringutest tuleb suunata Eestisse. Kas siis börsile või riigi pakutavatesse pikaajalistesse võlakirjadesse. Viimase skeemi kasuks räägivad õnnestumised mitmes Eestiga samas arengufaasis olevas riigis, nagu näiteks Poolas.

Igal juhul on praegu õige/viimane aeg, et midagi väikelinnade ja ääremaade majanduslikuks elavdamiseks aktiivsemalt ette võtta.

Kuivõrd vanaduspensionäride arv kasvas möödunud (2013) aasta jooksul 5133 inimese võrra ning samas mahus lahkus ka töökäsi välismaale, siis oleks olukorra tasakaalustamiseks igati otstarbekas meelitada Eestist lahkuvaid inimesi tagasi väikelinnadesse. Seda saab teha riiklike investeeringutega, täpsemalt nende investeeringute tõttu tekkivate uute töökohtadega. Seda enam, et just praegu on parimas tööeas kõige arvukam rahvastiku kohort ehk “ärkamisaja lapsed”, kes on praegu aktiivses pereloomise eas (25-30 aastased inimesed).

Riiki peaks aktiivsemalt tegutsema sundima ka asjaolu, et lähema 20 aastaga kahaneb Eesti 15-24 aastaste tulevaste töökäte arv poole võrra. Seega on just nüüd ja praegu õige aeg veenda seda arvukat osa rahvast Eestimaa väikelinnadesse jääma, sest hiljem selleks enam nii häid võimalusi ei ole.