Firmamatja: giljotiin sobib peavalurohuks

Nagu lüpsilehma tapmisel ja tulemi käitlemisel on ka ettevõtte likvideerimisel vastavalt vajadusele võimalik kasutada erinevaid metoodikaid. Osa metoodikaid tundub esmapilgul harjumuspärased ja n-ö eetilisead, teistel viisidel on oma eripärad. See on subjektiivse hinnangu küsimus, mida pidada eetiliseks ja/või otstarbekaks.

Probleemid jagunevad maailmas sellisteks, millel on lahendused, ja sellisteks, millel pole mõistlikke lahendusi. Sama lugu on hukkaläinud ettevõtetega.

Terve lehmaga ei lähe omanik veterinaararsti juurde, pigem läheb ta väikese hilinemisega – siis, kui asi on spetsialisti vaatenurgast juba hapu. Täpselt sama lugu on ettevõttega. Parameetrid, mille järgi ettevõtte seisundit hinnata, ei ole sugugi nii ühesed kui lehma puhul. Esmane signaal on siiski sarnane, nimelt tootlikkus. Lehma puhul siis piima-, ettevõtte puhul kasumi tootlikkus. Järgmised signaalid on hägusemad. Edasine sõltub juba omaniku tähelepanuvõimest ja  tõlgendamisoskusest. 

Ettevõtte likvideerimine on spetsiifiline tegevusvaldkond, millega  paljudel – kuid mitte kõigil – tuleb ettevõtjakarjääri jooksul kokku puutuda. Mõnel õnnestub üles ehitada tugev ettevõte, mida jagub veel mitmele põlvkonnale. Paraku on see pigem erand, mis kinnitab reeglit.

Lihtsaim variant likvideerimisel on äriseadustikuga reglementeeritud likvideerimismenetlus. See sobib ettevõtetele, millel on korras raamatupidamine ja puuduvad võlgnevused. Sellega saab iga mees ise hakkama.

Kui ettevõte ei klassifitseeru äriseadustiku likvideerimismenetluse raamistikku, läheb pilt sogaseks ja spetsiifiliseks. Kui on võlgnevused, vaidlused, puudujäägid raamatupidamises, omanikevahelised vastuolud jms, on tegu piltlikult öeldes tagurpidi püramiidi või malemänguga. Üks vale käik võib kaasa tuua terve vales suunas liikuva ahelreaktsiooni.

Loomulikult on olemas seadused, mis hüpoteetiliselt juhivad ja suunavad protsessi. Kuid nagu ainuüksi meditsiinikooli läbimine ei tee inimesest head arsti, on ka likvideerimise puhul vaja palju kõrvalinformatsiooni, osata hinnata tuleviku sündmuste tõenäosust, tunda keskkonna toimemehhanisme, protsessidega seotud inimeste vaimseid eripärasid, hoiakuid jne. 

Kuna on tegu on hämara teemaga, on meedia seisukohavõtud seinast seina. Vahel on valdkonda puudutav kajastus neutraalne ja objektiivne, kuid sageli otsitakse teemast välja särisevad komponendid, mida serveeritakse püha tõe pähe. Selle tulemusena kukub asjassepühendamatu tinglik tädi Maali (kes on eluaeg palgatööl käinud ja nüüd pensionil) vihast nõretades kommentaariruumis oma emotsioone välja elama. Tema arvamuse kohaselt tuleks kõik need kuradi sulid vangimajja panna, vaat siis läheks elu Maarjamaal ilusaks. Paraku on ainult ettevõtjad need, kelle ajutegevuse tulemusena luuakse uusi majanduslikke väärtusi. Kõik ülejäänud vaid tarbivad seda.

Pea kahekümne aasta jooksul on minu käest läbi käinud suurusjärgus  2500 elupäevad lõpetanud ettevõtet. Ettevõtetega seotud isikuid on reeglina keskmiselt rohkem kui üks. Kui võtame tinglikult koefitsiendiks 1,5, siis saame ainuüksi minu käest läbi käinud ettevõtetega seotud isikute kogusummaks 3750. Mälu järgi pakun, et samas suurusjärgus on Eesti vanglakohtade arv. Seega oleksid  olemasolevad vanglakohad kenasti täidetud juba ainuüksi minu käest läbi käinud ettevõtetega seotud isikutega. Mõrtsukate ja varaste jaoks ruumi ei jagukski.

Üheksakümnendate keskel avastasin noore ja toimeka ettevõtjana arenevas Eesti ärikeskkonnas tühja ruumi, mis näis olevat nagu mulle loodud. Ettevõtteid asutati mürinal, iga muldapandud seeme tootis kulda. Kes vähegi ennast liigutada viitsis ja jaksas, sai oma äri liikuma. Minu sisetunne ütles, et ükski pidu pole igavene ja varsti hakkab laaste lendama. Arengu kasvukõver saab olla lõputu ainult teoreetilises matemaatikas. Päriselus käivad asjad lainetena – vahel üles, vahel  alla. Kummalgi juhul on teatud piirist alates efektiivsuse huvides  otstarbekas kasutada professionaali abi.

Kui kõvera suund on üles, siis läheb vaja investeerimisnõustajaid. Investeerimisnõustajad olid sel ajal juba täiesti olemas ja suhteliselt heal tasemel. Kui kõver kisub alla, siis on vaja lõpetamisnõustajaid: professionaale, kelle ainus eesmärk on aidata nirus olukorras ettevõtte omanikke ning juhatust kehvast mängust väljuda võimalikult terve nahaga. See turuosa oli samahästi kui tühi.

Keeruline oli leida pakutavale teenusele nime, mis piisava tabavusega kirjeldaks asja olemust. Lõpuks jäi nimeks ettevõtete likvideerimine, mis hoolimata keelelisest lohisevusest kattis kogu plaanitava tegevusvaldkonna. Pärast arutelusid õigus- ning turundusvaldkonna säravate peadega oli teenus turuküps. Aasta oli 1996.

Esialgse reklaamikanalina oli Äripäeva paberleht ainuke valik. Selle sihtgrupp kattus väljaande nimega. Peaaegu iga ettevõtja hommikuste kirjapanemata kohustuste hulka kuulus roosa lehe kiire ülevaatamine. Mõni vahest mäletab veel poolel leheküljel laiutavaid Vietnami sõjahaudade pilte koos lühiteabega likvideerimisteenuse pakkumise kohta.

Juba esimeste tegevuskuudega selgus, et turu tegelikud vajadused erinevad plaanitust. Äriseadustikus kirjeldatud likvideerimismudeli asemel hakkas kohe alguses tulema võlgnevuste, omanikevaheliste vastuolude, maksuvaidluste ja lahendamatute vaidluste rida. Esimestel aastatel vürtsitasid pilti veel läbirääkimised tanklate kohvikutes vägilaskasvu siilisoengute ja nahktagides tegelastega, kellel olid Makarovi püstolid püksirihma vahel.

Üks omalaadne segment oli viimaseid hingetõmbeid tegevad nõukaaegsed tootmisettevõtted, mis uues ärikeskkonnas enam vee peal ei püsinud. Ühe suletava Ida-Virumaa tootmisettevõtte töötajaskond moodustas tõsise ühisrinde neetud noorte kapitalistide vastu, kes nende töölkäimise koha jõuvõtetega kinni panid. Neid ometi ju ei huvitanud asjaolu, et ettevõte oli täiesti konkurentsivõimetu, ürgaegse tehnoloogia ning ülisuurte tootmiskuludega. Samuti ei huvitanud neid asjaolu, et omanik ületöötamise tõttu neljakümnendates eluaastates manalateele läks.

Majanduskriis 1998 tõi uued tuuled. Valusalt sai pihta autotranspordisektor, eriti need, kes vedasid Venemaa suunal. Paljud neist jõudsid meie nn negatiivsesse portfelli.

1999 ja 2000 tuli uus laine, sedakorda ehituse alltöövõtjad. Ehituse peatöövõtjate moeäriks üheksakümnendate lõpus sai alltöövõtjate ülelaskmine pikkade keeruliste lepingute ja kvaliteedinõuete abiga. Alltöövõtjate ärid läksid selle tõttu muidugi vastu taevast. Ülelaskjate  nimed ja objektid jätaks nimetamata, osa neist on veel ka täna heal järjel.

Uue sajandi algusaastad olid enne suure laenuralli algust ettevõtluses kidurad. Ettevõtted nägid vaeva, et vee peal püsida, samas riigi surve maksuameti näol kasvas hüppeliselt. Ettevõtjalt raha kättesaamiseks  sobisid kõik vahendid. Mühinal kasvav avalik sektor nõudis üha rohkem raha. Paljud ettevõtted ei pidanud vastu ja lõpetasid tegevuse.

2004 hakkas heaolumull ohjeldamatult paisuma. Ettevõtjate näod läikisid rahulolust, autod ja majad läksid rammusate laenude toel üha suuremaks. Kulminatsioon saabus 2007, kui Tallinna kesklinn ummistus luksusautodest. Heaolul ei paistnud lõppu tulevat, paljud puhastasid kiiruga oma minevikku, vahetasid vanad ettevõtted uute vastu, et minimeerida tulevikus tekkida võivaid probleeme.

2008 läks mull pauguga lõhki. Illusioon hajus mõne kuuga. Sadades miljonites kroonides bilansimahuga ettevõtjatest said Norra keevitajad, Iirimaa ehitajad, Lõuna-Eesti väikese renditalu pidajad, Austraalia esmatarbekaupade poodnikud jne. Paljud kadusid sünnimaa ettevõtlusareenilt vaikselt ja tagasipöördumiskavatsusteta, koristades oma jäljed kohalikult ärimaastikult.

Seekordne majanduskriis (et mitte öelda stagnatsioon) kestab juba  kuuendat aastat. 2012 tekkis ärikeskkonnas optimism, kuid seda ei jätkunud kauaks.  

Loodan südamest, et  Eesti majanduskeskkond lähitulevikus paraneb. Paraku vaadeldes maailma tervikliku turuna, pole tunneli lõpus valgust märgata. Likvideerimisteenuste turg liigub üldise majanduse suhtes mõneaastase hilinemisega.

1. Ettevõte on juriidiline isik, millel on registrikood, kuid millel pole omaette elu.2. Ettevõtet hoiab elus tema omanike ajutegevus.3. Juriidilisest isikust kordades olulisem on tema kaubamärk või bränd.4. Juriidiline isik ei ole asi iseeneses, vaid instrument millegi teostamiseks.5. Mõned vastuolud või erihuvid ei ole lahendatavad.6. Keerulistel probleemidel on sageli lihtsad lahendused.7. Võlad tekitavad võlaringi.8. Kui mingi asi saab ja tahab viltu minna, siis ta ka läheb.9. Ahvid ei saa teha äri.10. Krediidi müük on kõige kurja juur.11. Alati võib alustada uuesti.12. Pankrot ja ärikeeld ei ole võrreldavad surmaotsuse täideviimisega.13. Globaalses plaanis on ühe juriidilise isiku saatus marginaalse tähendusega.

Ja veel. Läbi aegade on selles valdkonnas olnud õnneotsijaid, kes tulevad ja lähevad. Reeglina on tegu kummalise taustaga tegelastega, kes on kinni istunud või varsti kinni minemas ja kes oma tegelikku identiteeti avaldada ei taha. Pidevalt vahetuvad mobiilinumbrid ja veebipõhised meiliaadressid, olematud nimed ja perekonnanimed, tuvastamatu taust. Maksuamet ja muud organid on neid tabavalt nimetanud libalikvideerijateks. Sellistele teenusepakkujatele on iseloomulik uskumatult madal hind. Kaasneb libe jutt mõõduka tasu eest praktiliselt kõigist maailma probleemidest vabastamise kohta. Kõlab magusalt, nagu needusest vabastamine posija juures.

Põhjus on lihtne – kohaletassitud, puhtakspestud ja ärakammitud tegelane ostja ja uue juhatuse liikme rollis ei vasta visuaalsel ja verbaalsel kontrollil ettevõtja, veelgi vähem ärikonsultandi harjumuspärastele kriteeriumitele.

2. Poolelijäänud tehingud. Pärast probleemettevõtte ostu-müügilepingu sõlmimist ning kokkulepitud teenustasu kättesaamist kaovad nii teenusepakkuja kui nn uus omanik. Ettevõttest vabaneja on saanud vaid ostu-müügilepingu, järgnevad toimingud jäävad aga tegemata. Seega teenuse ostja jaoks on olukord muutunud märkimisväärselt hullemaks, sest enam pole osalus enam tema kontrolli all, küll aga on ta endiselt registrikaardil juhatuse liikmena, rääkimata muudest nüanssidest.

3.  Teenusepakkuja on kadunud kui vits vette. Paratamatult on antud teenuse puhul vaja teatavat tehingujärgset toetust. Vahel reaalseid toetustegevusi, vahel lihtsalt head nõu. Libalikvideerija iseloomulik käitumismuster on tehinguhetke identiteediga pildilt kadumine, et siis uue varjunime ja teise turunduspildiga uuesti välja ilmuda. Väidetavalt pole tal eelmise tegelaskujuga mingit seost. Loomulikult pole, kuna tema pärisnimi on hoopis teine. Nimetatud seltskonnas on ka tegelasi, kes regulaarselt ametlikult nime vahetavad.

See on üks valusamaid teemasid, kus kattuvad loobutava ettevõtte omaniku ja maksuameti huvid. Kuna viimastel aastatel on maksuameti sõel käibemaksukohuslaste registreerimisel läinud päris tihedaks, on libalikvideerijad leiutanud uudse ärimudeli. Reklaamides ennast odava likvideerimisteenuse osutajana, on tegelik huvi suunatud käibemaksukohuslaste firmade hankimisele. Marginaalsed bilansilised võlgnevused hankijatele ja maksuametile ei ole antud juhul takistus. Omandatud käibemaksukohuslase äriühingu omanikuks ja juhatajaks sokutatakse mõni Buratino, pangaarvel vahetatakse esindaja andmed  ning arvevabrik alustab täie hooga. Loomuliku jätkuna lüüakse maksuameti ja politsei poolt see mõne kuu pärast lukku, aga hulk head tööd on juba ära tehtud.

Endistele juhatuse liikmetele ja osanikele toob see aga 6-12 kuu pärast kaasa kutse õiguskaitseorganitesse, kus tuleb tõendada, et sa polegi kaamel ega käibemaksupettuse kaasosaline, vaid tavaline ettevõtja, kes oma kehvas seisus äriühingu maha müüs. Ühtlasi tuleb vastata ebamugavatele küsimustele, et kust sa, mees, sellise kummalise ostja leidsid jts.

Eripäradest ning emotsionaalsetest suhtumistest hoolimata on likvideerimisteenuse näol teatavatel juhtudel tegu hädavajaliku B2B teenusegrupiga. Teema on kohati tundlik ja konfidentsiaalsus antud valdkonnas möödapääsmatu. Teatud olukorras ja ülekantud tähenduses võib parim peavalurohi olla giljotiin. Ehk siis parim lähenemine ettevõttega seotud muredele võib olla selle likvideerimine otstarbekaimal viisil.