Võõramaalastele tuleks julgelt uks lahti lüüa

Möödunud aasta lõpus kinnitas valitsus Eesti 2015. aasta sisserände piirarvuks 1322 inimest ehk 0,1% Eesti alalisest elanikkonnast. Arvestades Eesti elanike väljarännet ning tööturu olukorda on see väga pisike number. Eesti tööturult on juba lahkunud ja lahkub lähiaastatel kordades rohkem inimesi, kui me siia võõramaalasi lubame.

Samas on tekkinud olukord, kus me peaksime nii moraalsetel kui ka pragmaatilistel põhjustel lubama Eestisse oluliselt rohkem võõramaalasi.

Pragmaatiline põhjus peitub meie tööturus. Eesti Panga prognoosi kohaselt on Eestis tööealisi inimesi kahe aasta pärast 15 000 võrra vähem ja viie aasta pärast 30 000 võrra vähem kui praegu. Tööhõive vähenemine hakkab juba lähiaastatel oluliselt piirama ettevõtete tootmisvõimsust.

Moraalne põhjus peitub aga Ukrainas, kus sõjapiirkonnas on oma kodudest olnud sunnitud põgenema üle miljoni inimese. Ukraina näol on olemas riik, mis võiks aidata Eestil leevendada tööjõupuudust.

Eelmisel aastal andis Eesti tähtajalisi elamislubasid 796 ukrainlasele. Ühtegi varjupaigataotlust aga ETV uudistesaate “Aktuaalne Kaamera“ teatel Eesti ukrainlaste puhul ei rahuldanud. Arvestades meie tööturul ja Ukrainas toimuvat on Eesti riik olnud häbiväärselt passiivne ukrainlaste Eestisse lubamisel. See on viga, mis tuleb juba sel aastal parandada.

Ukrainlaste tõrjumise asemel peaks Eesti riik hoopis ise aktiivselt kutsuma ukrainlasi Eestisse elama ja töötama. See aitaks tasakaalustada eestlaste väljarändega tekkivat tühimikku. Mitte-eestlastest talente ei peaks me koju tagasi kutsuma, vaid me peaksime ukrainlastest eri elualade spetsialiste siia elama meelitama.

Tööturu järsem avamine väljaspool Euroopa Liitu elavatele inimestele on teema, millega poliitikud ei taha haakuda, seda sõltumata erakondade maailmavaatest. Ka värsketes valimisprogrammides ei pööra parteid sellele võimalusele erilist tähelepanu. Ülima konservatiivsuse põhjused peituvad meie ajaloos. Tõenäoliselt pelutab eestlasi ka liberaalsema pagulaspoliitikaga Euroopa riikide negatiivne kogemus.

Kui mõni erakond hakkaks valjuhäälselt lubama sisserändajate arvu järsku suurendamist, siis sarnaneks see vabatahtlikult endale nööri kaelapanemisega. Võõrtööjõu või ka pagulaste senisest rohkearvulisema Eestisse lubamisega kaovad valijad partei tagant sama kiiresti kui töötajad Eesti tööturult. Möödunud aastal siseministeeriumi tellimusel tehtud uuringu kohaselt suhtus pagulaste tulekusse positiivselt ainult 8% Eesti elanikest. Uuringus osalenute teadlikkust ilmestas hästi see, et kuigi 2013. aastal rahuldati ainult seitse asüülitaotlust, pidas iga kuues vastanu pagulaste arvu Eestis liiga suureks.

Sisserände teema vältimine on lühinägelik ja sarnaneb pea liiva alla peitmisega. Selleks, et Eesti majandus töökätest tühjaks ei jookseks, on vaja väljarände saldo miinust vähendada. 2013. aastal oli rändesaldo enam kui 6600 inimesega negatiivne. Tahame või mitte, aga meie ülikonservatiivne suhtumine sisserändajatesse ei suuda muuta palga ja tootlikkuse seoseid. Ja ei suuda me veenda ka eestlasi välismaale tööle minekust loobuma, kui me erinevaid maksumäärasid näpuotsaga alandades suurendame töötajate reaalset sissetulekut mõnekümne euro ulatuses kuus.

Võõramaalaste Eestisse lubamisega haakub veel üks oluline teema.  Eelmisel aastal ilmus Eesti Päevalehes usutlus ÜRO põgenikeorganisatsiooni Põhja- ja Baltimaade esindaja Markku Aikomusiga, kes juhtis tähelepanu Eesti imeväikesele osale pagulaste vastuvõtmisel ning ütles, et Eesti peaks pagulaste arvu suurendama. Sarnane teema on tõstatunud ka Euroopa Liidu tasandil, kus osa riike soovib pagulastega seotud koormust senisest rohkem teiste liikmesriikidega jagada.

Kui me vabatahtlikult ei ole valmis muutuma majandusmigrantide ja pagulaste suhtes sallivamaks ehk ei ole valmis oma riigi ust rohkem paotama, siis võidakse see meile Brüsselist peale suruda. Sellisel juhul aga on keerulisem valida, milliste piirkondade elanikke oleme valmis Eestisse lubama. Enim teistesse riikidesse põgenevaid pagulasi tuleb Lähis-Idast, Kagu- või Lõuna-Aasiast, Aafrikast ehk piirkondadest, mille elanikega on eestlastel kõige keerulisem harjuda ja leppida.

Eelpool kirjeldatud põhjustel peakski Eesti juba sel aastal suurendama sisserändajate arvu ja pakkuma ise aktiivselt abi sõjakoleduste eest põgenevatele ukrainlastele Eestisse elama asumisel. Ukrainlasi tasub mitmel põhjusel julgemalt riiki lubada ning selleks tasub teha ka kulutusi.

Selline käitumine on moraalne. Oleme sõnades avaldanud ukrainlastele tugevat toetust. Eesti on liitunud Venemaa-vastaste sanktsioonidega ja on üks häälekamaid sanktsioonide karmistamise nõudjaid. Oleme Ukrainat toetanud ka rahaliselt ja aidanud ravida haavatuid. Kuid me pole riigi tasemel liigutanud lillegi, et osa nendest miljonist konfliktipiirkonnast pagenust leiaksid uue kodu Eestis.

Eespool viidatud uuringust selgus, et kui anda eestlastele valida, keda nad pagulastena siia lubaksid, siis kuulusid ukrainlased nende rahvuste hulka, kelle suhtes on eestlased väga sallivad. Põhjus on ühine minevik ja kaastunne Venemaa agressiooni märklauaks sattunud rahvale.

Ukrainlased teavad, mis on sõjakoledused. Seetõttu on nende lõimumine siinsesse ühiskonda kiirem ja lihtsam ning pole vaja kulutada suuri summasid erinevatele integratsiooniprogrammidele. Nad oskavad iseseisvust, rahu ja vabadust hinnata ning väärtustada.

Eestis on juba praegu arvestatav Ukraina kogukond ning seetõttu on ka sisserändajatel lihtsam siinsesse ühiskonda sulanduda. Ka keeleprobleemi ei ole, sest siin saab hakkama vene keelt kõneldes. Teisalt on juba praegu ilmunud mitmeid näiteid Eestisse elama ja tööle asunud ukrainlastest, kes on kiiresti õppinud selgeks eesti keele. Nad on motiveeritud suhtlema Eestis vene keele asemel eesti keeles.

Ja mis kõige olulisem, meil on pakkuda neile inimestele tööd.

Kahjuks need argumendid pole seni olnud veenvad Eesti sisserändepoliitika kujundajatele. Jah, 2014. aastal kasvas ukrainlastele tähtajaliste elamislubade väljastamise arv pea kaks korda võrreldes aasta varasema ajaga. Kuid seda on liiga vähe.

Viimase poole aasta jooksul ilmunud artiklitest ja telesaadetest on jäänud mulje, et erilist vaimustust Eesti riik Ukraina sõjapõgenike Eestisse tuleku osas välja ei näita. Bürokraatiamasin töötab taotluste läbivaatamisel seadusega lubatud aeglusega ning ükski Eesti riigijuhtidest või tipp-poliitikutest pole olnud valmis alustama debatti sisserändearvu järsu suurendamise teemal.

Päris tegevuseta riigijuhid ka ei istu. Esmaspäeval otsustas valitsus, et sel aastal eraldab Eesti Ukrainale arengu- ja humanitaarabi kokku 2,35 miljonit eurot. Jätkame põhimõttega, et parem maksame natukene raha, aga ärge te meie ukse taha koputama tulge, sest sisse me teid lasta ei taha.