Maksuamet ei tohtinud parklas jälitada

Selgitan täpsemalt jaanuaris justiits-, rahandus- ning siseministrile saadetud kirja eesmärki ning argumente, millele tuginedes soovitasin ministritel MTA jälituspädevuse muutmist kaaluda.

MTA ei oma jälitustoimingute tegemise õigust maksumenetluste läbiviimisel, kuhu kuulub spordiklubi ette pargitud firmaautode sihipärase kasutamise kontrollimise juhtum. Inimesed, kes kuritegu toime pole pannud või seda ei kavanda, ei pea kartma MTA-lt jälitustoimingute tegemist.

Tulenevalt jälitustoimingute iseseisva tegemise õigustest võib jälitusasutused jagada tinglikult kolme rühma: kaitsepolitseiamet (kapo) ning politsei- ja piirivalveamet (PPA) võivad oma pädevuse piires teha kõiki seaduses ettenähtud jälitustoiminguid; vanglad ja justiitsministeeriumi vanglate osakond võivad iseseisvalt teha kõiki jälitustoiminguid, v.a kuriteo matkimist ja kasutada politseiagenti. MTA (nagu ka sõjaväepolitsei) kuulub n-ö kolmandasse rühma, mis ei saa iseseisvalt kuulata ja vaadata salaja pealt teavet, vaadata varjatult läbi postisaadetist, matkida kuritegu ning kasutada politseiagenti. See aga ei tähenda, et MTA-l ei ole vajadusel võimalust varem loetletud toimingutega oma kriminaalmenetlustes tõendeid koguda. Lihtsalt kehtiva seaduse järgi tuleb nende jälitustoimingute tegemist taotleda kapolt või PPA-lt.

Õiguskantsleri kontrollkäigul maksuametisse selgus, et tänase praktika kohaselt annab prokuratuuri taotlusel kohus MTA-le loa tõendite kogumiseks postisaadetise varjatud läbivaatamise, teabe salajase pealtkuulamise ja -vaatamise ning kuriteo matkimisega. Luba edastatakse PPA-le või kapole, kuid reaalselt kuulavad näiteks teavet pealt ikkagi MTA ametnikud. PPA ja kapo salvestavad pealtkuulatava teabe ja edastavad selle MTA-le. Ka postisaadetise läbivaatuse ja asendamisega ning kuriteo matkimisega seotud toimingud valmistab MTA ise ette ning viib need ka läbi, politsei kaasamine on pigem seadusest tulenev vajadus.

Õiguskantsleri ülesannete hulka kuulub riigiasutuste töö kohta talle tehtud ettepanekute analüüsimine. Andes jaanuaris ministritele teavet jälitusasutustesse tehtud kontrollkäikudel esile kerkinud olulisematest tähelepanekutest, edastasin muu hulgas eelnevalt põhjaliku analüüsi läbinud soovituse kaaluda MTA pädevuse muutmist jälitustoimingute läbiviimisel.

Iseseisva jälitustoimingute tegemise õiguse andmine ei annaks MTA-le juurde täiendavaid jälitusõigusi, sest nagu eespool mainitud, võimaldab ka kehtiv seadus MTA-l kriminaalasjas tõendeid koguda muu hulgas kohtu luba nõudvate jälitustoimingutega. Pealegi võib iga jälitusasutus teha jälitustoimingu ainult juhul, kui see on seotud kuriteoga, mis on selle jälitusasutuse uurimisalluvuses.

Õiguskantsleri tegevuse üheks eesmärgiks on leida tasakaal põhjendatud jälitustegevuse ja sellega kaitstavate väärtuste (MTA puhul võib selliseks väärtusteks kahtlemata pidada ühiskonna kaitsmist ebaseadusliku majandustegevuse eest, sh salakaubavedude tõkestamist) ning jälitustegevuse käigus riivatavate üksikisikute põhiõiguste vahel. Põhiseaduse mõttest tulenevalt tuleb selleks, et kohtunik saaks igal üksikjuhul põhiõigusi enim riivavateks jälitustoiminguteks loa andmisel kaaluda nende toimingute proportsionaalsust, talle esitada asjaolud, miks andmete kogumine muude toimingutega pole võimalik või on oluliselt raskendatud ning kuriteo iseloom ja raskus kaaluvad üles isiku põhiõigused.

Kontrollkäigul veendusin selles, et MTA taotleb postisaadetise varjatud läbivaatamise, teabe salajase pealtkuulamise ja -vaatamise ning kuriteo matkimise teostamist vaid kriminaalasjades, mis seonduvad oluliste, suuremahuliste ning organiseeritud kuritegevusega seotud maksupettuste ja (narkootikumide) salakaubavedude avastamisega.

Ja lõpetuseks. Maksuametile eelpool käsitletud jälitustoimingute iseseisva tegemise võimaluse andmine isikute põhiõigustele otsest mõju ei avaldaks. Ilmselt ei ole ju inimesel vahet, millise asutuse ametnik näiteks tema postisaadetist varjatult läbi vaatab. Küll aga muudaks see minu hinnangul paremaks olukorda põhiõiguste kaitse seisukohast: tekiks konkreetne vastutus, väheneks tundliku jälitusinformatsiooni väärkasutuse riskid jne. Just seda ja mitte mingit muud eesmärki ma oma soovitusega ka taotlesin.