Eduka Eesti manifest

Eesti elanikkond vananeb, sündimus on madal, kliima kehvapoolne ja hall, väljaränne suur, elatustase 70% Euroopa keskmisest ja eestimaalasi on jäänud alles vähem kui 1,3 miljonit. See võib tähendada Eesti lõppu, sest Eesti on üks 18 riigist maailmas, kus rahvaarv väheneb globaalselt kasvava populatsiooniga maailmas. Mida teha, et Eestist saaks taas õitsev riik ja rahvas?

1. Eesti peaks laenu võtma.

Ühtepidi on see hea, et Eestil pole võlga. Eesti riigil ei ole ainsatki võlakirja ja ametlikult on Eesti võlg garantiide tõttu Kreeka suhtes 10,5% SKPst, olles ülekaalukalt Euroopa Liidu madalaim, mis 2014. aasta kolmandas kvartalis oli 86,6% SKP-st.

Paraku tähendab võlakirjade puudumine, et Eesti kaotab Euroopa Keskpanga nn rahatrüki programmi raames õiguse turgutada enda majandust 3,1 miljardi euroga ehk kasvatada reaalmajandust ligi 10%.

Selleks, et Eesti võlg küündiks Euroopa keskmiseni, võiks Eesti võtta laenu 15 miljardit eurot. Eestil oleks aeg hakata mängima Euroopa mängureeglite järgi.

Kasutamata ressurssidest ja rikkalikest maavaradest ei ole eestimaalastele midagi kasu, kui me sureme riigi ja rahvusena välja ja meie asemele kolivad siia aafriklased ja hindud, kes saavad nautida puhast loodust, olematut võlakoormust, rikkalikke põlevkivi, lubjakivi ja fosforiidivarusid, viimseid kauneid sinisilmseid neide ja puhast õhku.

2. Eesti rahvaarv peab kasvama hakkama sündimuse kaudu.

Poliitikud võivad tuua statistikat, et 2013. aastal sündis Eestis 13 531 inimest ja suri 15 244, ehk loomulik iive on vaid -1713 inimest, kuid 2013. aastal sünnitajate keskmine vanus oli 29,53 aastat ehk sünnitasid keskmisena need, kes on sündinud umbes 1984. aastal, mil sündis 24 234 last. Seega praegu sünnib 44% vähem lapsi, kui peaks, ehk ühe naise kohta 1,12 last, vaja oleks 2.

Isegi kui sündide arv stabiliseeruks 13 000 peal, siis arvestades oodatavat keskmist eluiga 73, oleks Eesti rahvaarv tulevikus 949 000, kuid seegi tähendaks Eesti puhul suhtelist sündimuse kasvu 78%. Kui jätkub sama trend, siis on eestimaalasi 2060. aastaks 700 000-800 000 ja sedagi suuresti tänu vananenud rahvastikule ja kasvanud keskmisele elueale.

Eesti riikluse ja rahvuse säilitamiseks tuleb rahvaarv saada kasvama sündimuse kaudu, sest ka majandus ei saa kasvada tugevalt väheneva elanikkonna tingimustes.

3. Iga Eestis sündinud laps on väärt 1 miljon eurot.

Praegu on SKP eestlase (nii töötava kui mittetöötava) kohta 13 900 eurot aastas. Et oodatav keskmine eluiga on Eestis 73, siis keskmiselt loob iga eestimaalane elu jooksul 1 014 700 eurot väärtust ehk iga sündinud laps tingib tulevikus Eesti majanduse kasvu keskmiselt vähemalt 1 miljon eurot ja maksudena jõuab riigieelarvesse suurusjärguna ligi 400 000 eurot tänases vääringus.

Lapse üleskasvatamine maksab vanematele suurusjärguna 100 000-180 000 eurot, seega on arusaadav, et majanduslikel kaalutlustel on sündivus madal kõikides Nõukogude Liidu okupatsiooni all olnud riikides.

Eestis saab lapsevanem riigilt 18 aasta jooksul kokku 10 000 eurot, millele emapalgana lisandub keskmisena mitte rohkem kui 18 000 eurot ehk kokku 28 000 eurot, kuigi laps toob hiljem riigieelarvesse tagasi suurusjärguna 400 000 eurot ja luues ühiskonna jaoks väärtust 1 miljon eurot.

Isegi kui riik tõstaks lapsetoetuse sünni puhul 100 000 euro peale, siis tasuks toetus ikkagi ära 10kordselt ühiskonnale ja 4kordselt riigile.

4. Väärtustagem õpetajaid, et kasvaksid targemad inimesed.

Kuna riik korjab ka makse, siis see, mis on kahjumlik eraettevõttele, võib olla mõistlik riigile. Võlakoormuse puudumise tõttu mistahes õigete riiklike protsesside alustamine Eesti puhul ei saa jääda raha puuduse, vaid ainult heade mõtete puudumise taha.

Eestis oli 2012. aastal 14 263 õpetajat. Kui riik sooviks tõsta õpetajate palka 200 euro võrra kuus, siis riigil kuluks 4 miljonit eurot kuus ehk 48 miljonit eurot aastas. Kui riigieelarves kulub 50 miljonit, siis riik saab maksudena kohe tagasi 20 miljonit eurot sotsiaalmaksu ja tulumaksuna. Ja kuna õpetajad tõenäoliselt kulutavad ülejäänud 30 miljonit Eestis ära, siis riigieelarvesse lisandub veel 12 miljonit. Seega õpetajate palgatõus 200 euro võrra kuus ei saa riigile maksma minna mitte mingil juhul rohkem kui 18 miljonit eurot, kuigi esialgu tundub, et see maksaks 50 miljonit eurot.

Parema homse Eesti nimel võiks lisaks õpetajate palkade tõusule määrata õpetajatele lapse sündimisel ühekordse lapsetoetuse iga lapse puhul näiteks 10 000 eurot. Kui me väärtustame õpetajat tõstes ka konkurentsi, saame me kõik targemad lapsed ja kui omakorda soodustame veel ka õpetajatel laste saamist, siis saame ka rohkem tarku lapsi.

5. Eduka Eesti alus on ettevõtlus.

Ettevõtet peab olema lihtsam luua ja lihtsam ning odavam pidada kui meie naaberriikides. Eestist ei tohi saada riik, kus ettevõtlust suudavad teha vaid advokaadid.

6. Ülereguleerimine tuleb lõpetada nii Eesti kui Euroopa tasandil, kui soovime, et Euroopa Liit ei laguneks ja majandus kasvaks.

Seaduste ja määruste kirjutamine on väga tore ja loominguline protsess, kuid ei tohi unustada, et keegi peab nende seaduste ja määruste järgi elama ka. Lõpuks viib Brüsseli 22 000 inimese seaduste kirjutamine ja ülereguleerimine paratamatult Euroopa Liidu lagunemiseni, sest lõpuks Saaremaal ütleb põline põllumees või kas või Saksa insener, et kurat, meil pole neid regulatsioone külas vaja, me oskame ise ka enda aias õunapuuoksi lõigata. Kui regulatsioon ja ettevõtlus teha keeruliseks, siis see tähendab seda, et uusi ettevõtteid enam ei tule, sest keegi ei suuda enam nullist hakata seadusi täitma ja ettevõtlus hakkab tasapisi hääbuma.

7. Peremudeli väärtustamine.

Nii meestest kui naistest ja ka intiimsuhetest on saanud kaup, mida saab osta, müüa ja vahetada nagu igat teist kaupa kohe, kui on võimalus teha väike upgrade ja vahetada kaup parema ja uuema vastu.

Kuna iga uus elu on väärt 1 miljon eurot ja 400 000 eurot riigieelarve jaoks, siis arvestades meie olukorda väljasuremisel, tuleks hakata väärtustama traditsioonilist peremudelit ja abielu. Näiteks esmaabielu registreerimisel võiks kumbki kaasa saada riigilt preemiat näiteks 1000 eurot. On tõenäolisem, et lapsed sünnivad peres, kus naise jaoks on veidi rohkem kaitset. Kaasad saaks ühiskonna kulul pidada vähemalt pulmapeo.

8. Hariduse väärtustamine koos sündivuse väärtustamisega.

Kõrgharidusega inimesel võiks olla lapsesaamine samuti premeeritud näiteks 10 000 euroga, kusjuures ülikooli ajal lapse saanud vanema toetus võiks sõltuda õppepunktide mahust, mis on kogumahust täidetud. See tingiks selle, et lapsi sünnitaksid haritud inimesed, kelle puhul on vähem kartust, et laste saamine muutub äriprojektiks.

Teoorias võiks isegi kuise lapsetoetuse lapse kohta tõsta 500 euro (põhimõte: pool keskmist palka) peale kõrgharidusega ema puhul. Kui kõrgharidus oleks omandatud 72% ulatuses, siis oleks vastav ka lapsetoetuse määr.

Riigile tähendaks see lisakulu 18 aasta jooksul ühe lapse kohta ühtekokku 108 000 eurot, aga maksutulu tooks uus inimene 400 000 eurot. Riigile oleks kulu aastas miljard eurot.

9. Haridussüsteem peab tootma inimesi, kellel on tehniline kirjaoskus ja inseneri mõtlemine.

Meil on juba ammu liiga palju haldusjuhte ja äriadministraatoreid. Viimane aeg on hakata õpetama inimesi, kes loovad väärtust, mitte ei jaga seda ümber. Oleks mõistlik soodustada eelkõige keskkonda mitte liialt reostavate tööstuste toomist Eestisse, pakkudes madalamaid makse ja tõstes riiki koliva autotehase tarbeks vajalikke inimeste riiklikke tellimusi ülikoolides.

10. Raskete kuritegude karistusi tuleb karmistada.

Kiiruse ületamise eest 23 km/h eest määratud trahv 400 eurot on karmim karistus, kui raske isiksusevastase kuriteo eest määratud tingimisi vanglakaristus.

Arusaamatud on seaduseelnõud, mis teatud kuritegude puhul kaotavad kohtuotsustest teatud kuritegude puhul sooritanute nimed, et kaitsta nende isikliku elu puutumatust.

11. Omadelt ostmine ei ole kulu.

Kui me tahame ehitada jõukamat Eestit, siis tuleb soosida mõtlemist, et Eestis väärtusahela loonud ettevõttelt ostmine ei ole kulu. Isegi sääraste välisettevõtte puhul saab riigist keskmisena välja liikuda mitte rohkem kui 6,1% käibest, mis on keskmine käiberentaablus Eestis.

Riigihangete puhul tuleks kindlasti eelistada Eestimaised ettevõtteid, et maksudena tuleks suur osa riigieelarvesse tagasi.

12. Vaba ettevõtlus.

Tahtes ehitada paremat riiki, tuleb seista vaba konkurentsi eest. Tavalise Eesti inimese jaoks tähendasid 19. detsembril 2014 põhiseaduse vastaseks tunnistatud apteekide asutamispiirangud kõrgemaid ravimihindu 20 aasta vältel. Väikse ettevõtja jaoks omakorda, et antud ärisse oli suhteliselt võimatu siseneda kuni selle aastani, kuid praeguseks on kogu turg ju juba jagatud.

Konkureerima suudavad tulla vaid rahvusvahelised ettevõtted, mitte aga Eesti ettevõtjad, kes sellest ärist põhiseadusevastaselt välja jäeti.

13. Iga äri ei ole geniaalne ja hea, isegi kui suurt kasumit toodab.

Eestis on väidetavalt 180 000 inimest, kes on võtnud kiirlaene ja kellest tagasimaksmisega on hädas vähemalt 50 000 inimest.

Nn SMS-laenude äri vajab selget reguleerimist, sest kahjuks protsendiarvutus käib paljudele üle jõu. Ei ole reaalne maksta tagasi 1000% intressiga laene, kui ka algsel hetkel oli puudus rahast, kuigi kiirlaenufirma presenteerib, et „reaalne“ ja „tegelik“ intressimäär on vaid 5% nädalas.

Lahendus oleks see, et las kiirlaenu äri jääb, aga nn SMS-laenude puhul võiks kehtestada maksimaalse laenusumma piirangu ühele isikule 2000 eurot ja maksimaalse summa, milleni laen koos intressidega tohib kasvada, 5000 eurot. Siis vähemalt inimene ei pea võetud 500 euro laenu pärast jääma ilma kodust ja autost.

14. Vale ja liigne maksustamine viib vaesuseni.

Oletame, et Eestis on väike küla, kus elab kolm ausat inimest: massöörid Mati, Juhan ja Kuldar, kel igaühel on 1000 eurot. Isegi kui maksusäästmiseks kasutavad nad ettevõtet ega maksa endale isegi mitte palka, siis 1000eurose käibe puhul saab igaüks neist pärast käibe- ja tulumaksu tasumist kätte 650 eurot ja veel kaela ka maksuametniku sotsiaalmaksust kõrvalehiilimise tõttu.

Kui riik antud külasse ühelgi viisil ei suuna raha tagasi, siis antud küla on määratud välja suremisele, juhul kui inimesed jätkavad maksude maksmist.

Tööta rohkem? Mida rohkem Mati, Juhan ja Kuldar töötavad ja mida rohkem nad teenust või toodangut müüvad, seda kiiremini nad vaesuvad, iga raharinglusega jääb nende väiksesse külasse alles 65% varem liikunud rahast.

15. Ettevõtted peavad saama rohkem lisaväärtust luua.

Tihti võib lugeda interneti kommentaariumitest, kuidas ahned ettevõtted, eriti, et toidukaupu müüvad jaeketid ei maksa töötajatele palka ja juurdehindlused on meeletud. Paraku toidukaupade jaeäri keskmiseks kasumiks on 2% käibest, seega maksimaalselt oleks jaekettidel võimalik kaupu müüa vaid 2% odavamalt, kuid investeeringud ju ka vajavad tagasiteenimist.

Isegi kui kogu ettevõtlussektori kasum 3,1 miljardit eurot jaotada kõikide tööga hõivatud 620 000 inimese vahel, siis keskmist palka olek võimalik tõsta vaid 313 eurot . Sellisel juhul ei oleks ettevõtlus enam väärtustatud ja ka kapital enam mitte. Probleemiks ei ole kindlasti mitte see, et ettevõtted ei sooviks maksta suuremat palka, vaid ikkagi see, et Eesti ettevõtted loovad liiga vähe väärtust.

16. Riigi majanduskasvule juhtimine.

Kui Eesti suunaks täiendavad 3 miljardit eurot infrastruktuuri projektidele, regionaalpoliitika parandamisele ja tootmise edendamiseks, siis oleks võimalik majandus juhtida umbes 10% reaalkasvu, ning 3 miljardist peale esimest raharinglust võiks riigieelarvesse jõuda tagasi 1,2 miljardit sõltuvalt projektist.

Eesti võiks suurendada rohelise energia osakaalu, ehitades rohkelt tuulikuid vähendades sõltuvust taastumatutest maavaradest. 600-700 miljonit euro eest saaks rajada 180 uut 2,5megavatise nimivõimsusega tuulikut, mis võiks toota umbes 1200 GWH elektrienergiat aastas ehk kokkuvõttes katta 13% Eesti energia elektritootmisest, suurendades Eesti tuuleenergia tootmist 6-7kordseks. 1200 GWH elektrienergiat on väärt suurusjärguna 55 miljonit eurot, seega sellisel moel riigi raha kulutades lisaks sellele, et turgutaksime majandust, ka varad, mille tootlikus oleks 8% aastas.

Võiksime võtta veelgi pikema nägemuse ja tellida tuulikuid 2 miljardi euro eest tingimusel, et tuulikute tootja toob tootmise Eestisse. Sellisel viisil jääks enamus 2 miljardist liikuma Eestisse ja lükkaksime Eesti jaoks käima vähemalt ühe tulevikusektori ning lõpuks oleks meil mõtet insenere koolitama hakata. Kui välisfirmasid ei õnnestuks meelitada Eestisse, siis miks mitte seada näiteks Tallinna Tehnikaülikooli ülesandeks luua tuulikuid tootev ettevõtte toetusega EASi kaudu, süstides antud projekti 200 miljonit eurot.

17. Raviteenuste parandamine.

Eestis on pikad ravijärjekorrad eriarstide juurde, samuti maapiirkondades napib normaalsest ja asjalikust arstiabist. Tuleks tõsta arstide palku ja suurendada riiklikke tellimusi ülikoolides. Samuti tuleks investeerida maapiirkondades arstikeskuste kaasajastamisse ja ehitamisse, sest antud raha jääks suurel määral ringlusesse Eestis, parandades elujärge ka näiteks ehitussektoris. 200 miljonit sihipärast raha tervishoidu võib parandada paljude inimeste jaoks märkimisväärselt ravi kvaliteeti ja kättesaadavust.

18. HIV ohu teadvustamine.

Eestis on hinnanguliselt 11 000-12 000 HIV nakkust kandvat inimest, mis tähendab, et viljakas eas olevatest inimestest kannab antud nakkust vähemalt 2% inimestest ehk iga 50s inimene, mis kõrgeim Euroopas. Iga nakatanud vähendab meie väljavaateid suurendada sündimust.

19. Maavarade kasutuselevõtt.

Eestis on rohkelt põlevkivi ja fosforiiti, mis võiks kõiki Eestimaalasi teha jõukamaks. Fosforiit saab olema oluliselt rohkem väärt 20-30 aasta pärast, sest fosforiidist tehtavad väetised on kasvava globaalse populatsiooni korral üha rohkem väärt.

Põlevkivi tõenäoliselt ei ole tulevikukütus, seega võimalik, et tasuks kasutada rohkemal määral elatustaseme tõstmiseks läbi energia tootmise, püüdes eksportida elektrit.

20. Kokkuvõte.

Eesti suurimaks probleemiks on see, et rahvastiku trendid on väga kurjakuulutavad, mistõttu tuleks kiiremas korras hakata mõistma, et iga sündiv inimene on väärt 1 miljon eurot ja toob hiljem riigieelarvesse 400 tuhat eurot.

Arvestades et Eestil on 15 miljardit vähem võlga kui Euroopa riikidel keskmisena ja laenukoormuse kasv võtab aega, siis Eesti oleks võimalik juhtida õitsengusse sündimuse kasvu kaudu. 25 aastaga oleks võimalik Eestil jõuda punkti, kust hakkaks kiire lähenemine arenenud riikide elustandarditele koos õitsva ühiskonnaga, selleks tuleks praegu hakata panustama tulevastesse põlvedesse, haridusse ja teaduspõhistesse sektoritesse.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Saku Õlletehase, Mootor Grupi, EMT ja Elioni ning Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.