Rootsi pensionisüsteem - häid mõtteid meilegi

OECD käsitles raportis ”Pensions at a Glance 2011“ ühe riikide finantsjätkusuutlikkuse tagajana riikliku pensioni osatähtsuse vähendamist ja inimeste isikustatud pensionikogumise stimuleerimist. Aastatel 1998-2005 tegid kaheksa ELi liikmesriiki pensionireforme, millega hakati vanalt süsteemilt liikuma uude, sissemaksete süsteemi. Seitsme Kesk- ja Ida-Euroopa riigi kõrval (Ungari, Poola, Eesti, Läti, Leedu, Slovakkia ja Bulgaaria) oli ka Rootsi, mille pensionisüsteem vajas muutusi. Enne 1999. aastal toimunud pensionireformi käisid läbirääkimised valitsusparteide vahel 15 aastat ning selle tulemuseks on õiglasemad ning majanduse arengust sõltuvad pensionid.

Rootsi pensionisüsteem vajas taas muutusi tulenevalt maailmamajanduse allakäigust 2008.-2009. aastal, mis tõi maksutulu vähenemise. See päädis 2010.-2012. aastal pensionite väljamaksete vähendamisega 0,9-3%. 2010. aastal asutati Rootsis pensioniamet (Pensions Myndigheten), mis tegeleb ainult selle valdkonna probleemidega. Rootsi kolmeastmeline süsteem hõlmab garantiipensionit, sissetulekuga seotud pensionit ja lisapensionit, mis sarnaneb meie teise sambaga. Uus reform seisnes selles, et tulevased pensionid kujunevad nüüd töötamise ajal makstud maksudest. Seega kujundab pensioni töötatud aastate arv ja sissetuleku tase, aga lisapunkte annavad ka väikelastega kodus oldud aeg, sõjaväeteenistus ning õpingud.

Enne 1999. aasta reformi oli pensionile mineku iga 61, mis muutus uue süsteemiga paindlikumaks. Eelnevalt sai näiteks 65aastaselt pensionile jäämist ühe aasta võrra edasi lükanud inimene pensionilisa ligi 9% ja see koormas süsteemi. Uus süsteem arvestab pensionimakseteks töötaja sissetulekust 18,5%, mida tasuvad osaliselt tööandjad ning millest 2,5% läheb töötaja lisapensioniks. Töötaja saab seda osa ise erinevatesse fondidesse suunata – Rootsis on selleks üle 800 fondi, sarnane süsteem Eestis lubab valida vaid paarikümne fondi vahel.

Lisaks kolmeastmelisele süsteemile on väga populaarne individuaalne pensionikogumine, mida tehakse koos ametiühingute ja tööandjatega. Selliseid kogumislepinguid tehakse tihti elukindlustusfirmasid kasutades, mis annab suure paindlikkuse oma raha investeeringuteks suunata. Näiteks on lubatud Rootsis kasutada juba aastaid ka Mani saarel ehk ELi mõistes kolmandas riigis asuvat rahvusvahelist Zurich International Life kindlustusfirmat.

Lisaks mainitud fondidele koguti uude süsteemi kuue aastaga enam kui 30 miljardit eurot, seal hulgas Rootsi riigi hallatavasse fondi AP-7 Premiesparfonden. Sinna laekub raha, mida inimesed ise suunata ei oska või ei taha. Fond investeerib 80% rahast globaalsetesse aktsiatesse. Aktsiaturu kõrval on Rootsil ka arvestatav võlakirjaturg, mis jätab osa investeeritavast rahast valitsuse ja eraettevõtete võlakirjade kaudu oma riiki. Selline stsenaarium võiks areneda ka Eestis, kuigi Euroopa rahanduse praegune areng seda ei soodusta. Praegu rändab Eestis pensioniteks kogutav raha läbi välisfondide meilt välja ja arendab teisi riike.

Rootsis hakkab inimene saama pensioni, kui ta on seal elanud (garantiipension) või töötanud (saanud maksustatavat tulu) vähemalt kolm aastat. See annab juba miinimumpensioni 498 eurot kuus. Keskmine igakuine miinimumpension 2012. aastal oli 896 eurot üksikule ja 799 eurot abielus inimesele. Maksimumpension saavutatakse 30 töötatud ja Rootsis elatud 40 aastaga. Kõik Rootsi töötavad inimesed saavad riigipensioni, lisaks on olemas tööandjaga seotud võimalused pensioni kogumiseks, mida makstakse tööandjaga kahasse ja arvestatakse maha töötaja tulumaksusummast. See muudab kogumise majanduslikult soodsaks ning motiveerib tarbimist edasi lükkama. Koduperenaised ja väga madala sissetulekuga inimesed saavad vanaduspensioni alates 65. eluaastast. Väljamakseid pensionideks tehakse ka siis, kui pensionär on asunud elama välismaale.

Peale hästi monitooritud pensionisüsteemi on Rootsis ka tugev sotsiaalkindlustussüsteem, mille kaudu eakad saavad paljusid lisatoetusi, et tagada neile heaoluriigis väärikas elu. Nii on lisaks ”madalale” pensionile võimalik igakuiselt taotleda sotsiaalabi (alates 335 eurost), pensionäride eluasemetoetust kuni 93% kuludest (alates 287 euost) ja rahalist toetust (alates 482 eurost), mida makstakse alates 65. eluaastast.

Kuigi Rootsi pensionisüsteem on kaasajastatud ning pensione veidi kärbitud, on kommentaarid nende sammude kohta olnud leebed – muutusi nimetatakse pigem vastutustundlikeks. Riigi kohustused katab suhteliselt suur pensionikassa, 2005. aastal hinnanguliselt 730 miljardit eurot ehk umbes 2,5kordne riigi aastane SKT.

2013. aastal oli Rootsi SKT inimese kohta kolm korda suurem kui Eestis. On ilmselge, et Eestil pole võimalik pensionireserve ilma lisarahastuseta oluliselt suurendada, kuna inimeste sissetulekud on kasinad ning kogumiseks napib vahendeid. Oluliseks kaasrahastajaks võiksid riigi toel saada tööandjad, kes aitaksid peale rahastamise ka motiveerida töövõtjaid enam koguma ja samas neid pikemalt tööturul hoida. Samuti oleks hädavajalik tekitada instrumente, millega pensioniks kogumisel saaks investeerida ka Eesti majandusse.

Pensionisüsteemi bilanss sõltub sellest, kas keskmine palk kasvab kiiremini või aeglasemalt kui väljamakstav pension. Kui palk kasvab pensioni väljamaksetest kiiremini, siis tõusevad kohustused varadest tõenäoliselt kiiremini ja vastupidi. Et pensionid tõuseksid soovitud määral, oleks vaja palgakasvu ja eluea pikenemise korral tõsta pensionilemineku iga.