Mõttetud mehed

Mul on tuttav, kes kümmekond aastat tagasi töötas suures eraettevõttes miskit laadi spetsialistina. Ta käis kohusetundlikult tööl, vedas ennast ja oma portfelli iga päev kontorilaua taha, tõstis pabereid ühest kuhjast teise ning istus päevapikkustel koosolekutel. Ainuke asi, et puhkusele ta kuidagi minna ei tahtnud.

Niipalju aus oli ta enda ja oma tuttavate vastu küll, et tunnistas, piinlikkusenoot hääles – töö on tal päris mõttetu, aga mingil seletamatul põhjusel makstakse selle mitte midagi tegemise eest rämedalt palka. Spetsialist ikkagi! Ning seepärast ei taha ta puhkusele minna, kuna siis ülemused saaksid väga ruttu aru, et tema puudumine kontorilaua tagant ja maratonkoosolekult ei muuda mitte midagi.

Nii ta siis pakkis igal hommikul võileiva kaasa ja läks ametisse. Ta saavutas luuslangi löömises väga korraliku spetsialisti taseme, kuni lõpuks masu asjad paika pani. Siis sai ta minna kohe pikemale puhkusele. (Siit ka väike vihje juhtidele – kui mõnel teie töötajal hakkab väljavõtmata puhkusepäevi liiga palju kogunema, siis tasub korraks vaadata, miks see nii on.)

Eelmisel nädalal Kõpu vallavalitsusega toimunu kuulub samasuguste kurioosumite hulka, ainult et see näide on veel hulga rämedam. Kõpu vallavalitsus in corpore koos oma spetsialistidega sõitis kahenädalasele koolitusreisile Itaaliasse, et õppida värskelt renoveeritud Suure-Kõpu mõisas õigel kombel pitsasid ja ravioole pakkuma.

Nad keerasid vallavalitsuse ukse lukku ja jätsid akna peale lakoonilise kirjakese, et paar nädalat on valitsus ära, võti on mati all ja kui kellelgi häda käes, võib helistada vallajuhile Itaaliasse.

Kohalik rahvas luges muigega suunurgas sildikest ja avastas, et häda ei ole. Ei juhtu mitte midagi, kui vallavalitsus kinni on. Eluke veereb edasi, kohalikus poes õlut jätkub ning pitsadest-ravioolidest ei osanud keegi nagunii puudust tunda. Nii paljastusid Kõpu valla mõtetud mehed "hulgakaupa ja suurtel kiirustel", nagu tavatses meie armastatud president Arnold Rüütel öelda lennureisijate kohta.

Eks võiks Kõpu vallajuhtide üle ilkuda pikalt ja põhjalikult, aga hoopis tähtsam on mõelda, mis sellest loost õppida. Vahel on nii, et elu ise näitab keeruliste probleemide lahendamiseks ette jahmatavalt lihtsad lahendused. Järsku on ka antud juhul tegemist sellise saatusesõrmega, mis Taavi Rõivasele ja Arto Aasale juhatab kätte hõlpsaima tee välja haldusreformi labürindist.

Praegusse koalitsioonilepingusse kirja pandud plaani kohaselt peaks järgmised paar aastat kogunema erinevad spetsialistid päevapikkustele koosolekutele, et paika panna kohalike omavalitsuste funktsioonid ja parameetrid. Seejärel hinnatakse pikalt ja põhjalikult, millised omavalitsused nendele nõuetele vastavad. Ja alles siis läheb suuremaks kohustuslikuks ühendamiseks ja haldusreformiks.

Järsku peaks aga seda kõike tegema "Kõpu stiilis" – panema riburada kinni vallavalitsusi ja saatma ametnikud kaheks nädalaks kogemusi omandama. Näiteks Lätti tutvuma sealse haldusreformi mõjude ja tagajärgedega. Vallavalitsuse akna külge aga võiks panna lipiku Arto Aasa telefoninumbriga.

Kui kohalik rahvas pole kahe nädala jooksul suurt märganudki, et nende valitsejad ära on, tuleks tõsiselt kaaluda, mis selle omavalitsusega pihta hakata. Kui selle aja jooksul riigihalduse ministri telefon muutub sissetulevatest kõnedest punaseks, on ilmselt kohalikul rahval vallavalitsust tarvis. Ja Arto Aas saab otseallikast teada, mis mured rahvast vaevavad. Võib-olla saab ka need interneti teel ära lahendada.

Nõnda saaks suhteliselt kiiresti aimu, millised omavalitsused on olemas asja pärast ja millised imiteerivad töötegemist ja nuputavad välja probleeme, mida seejärel kangelaslikult lahendada. Saaks haldusreformi tehtud ning "mõttetutest meestest" lahti. Muidu kipub jälle minema nii, et haldusreformi hakkavad vedama kohaliku omavalitsuse spetsialistid ja kes see ikka tahab iseendal ilma narkoosita pimesoolt välja lõikama hakata.

No ja kui haldusreform tehtud, võiks Arto Aas koos kolleegidega keerata ministeeriumiukse lukku ja minna ausalt väljateenitud kahenädalasele puhkusele. Näiteks Itaaliasse tutvuma pitsade ja ravioolide maitsva maailmaga. Tagasi tulles olla aga jälle kogemuse võrra rikkamad.