Euroopa enesepettus

Europrojektil on mitu tahku, üks neist on majanduslik: EL algas Euroopa söe- ja terasetööstuse ühendamisest ja jõudis ühisraha, euroni, millega paljud riigid entusiastlikult liitusid. Varjuküljed on aga nüüd ilmsiks saanud eriti Kreeka võlakriisi kaudu.

Europrojekti teist tahku võiks nimetada ideoloogiliseks: see on veidi õelalt öeldes midagi Nõukogude projektiga (uue, nõukogude inimese kasvatamine) sarnast: uue inimese, uue eurooplase kasvatamine-kujundamine. See tähendab, et uus eurooplane peaks vabanema homofoobiast, rassismist, seksismist, prostitutsioonist, fanatismist ja muust kahjulikust talle endale ja teistele. Seda eesmärki on püütud saavutada seadusandlike, administratiivsete ja propagandistlike vahenditega.

Formaalselt on euroliidus tagatud meeste ja naiste, mustade ja valgete, omade ja võõraste võrdsed õigused, võrdne kohtlemine. Keelatud on diskrimineerimine nahavärvi, religiooni jm põhjal, enam-vähem kehtestatud poliitkorrektne keelekasutus ja multikulturalism, paljudes maades on keelatud prostitutsioon, laste nn kehaline karistamine.

Paraku on see kõik jäänud elu ja kultuuri päälispinnale, europrojekti ajajad-arendajad on parajal määral petnud ennast ja teisi, uskudes, et uus eurooplane on tõepoolest sündinud või sündimas. See illusioon võis kesta niikaua, kui euroliidus majandusasjad edenesid, immigratsioon talutavates piirides püsis ja konfliktid lähemal ja kaugemal suurema sõjaga ei ähvardanud. Nüüd on see ilus aeg läbi ja europrojekti nõrkused saanud aina selgemini nähtavaks.

Vaenlase kuju

Tänapäeva demokraatia on korruptiivne: valijate poolehoiu saavad need, kes talle kõige rohkem hüvesid lubavad ja tihti ka pakkuda suudavad. Raskematel aegadel kuivavad aga sellised võimalused kokku ja pakkuda on hüvede asemel vaid muid, mittemateriaalseid asju. Nii tõusevadki poliitilised jõud, kes lubavad rahvale tema omapära, pereväärtuste ja kristliku kasvatuse kaitsmist, lahtiütlemist Brüsseli või USA diktaadist, moraalse allakäigu peatamist jms. Ning muidugi on neil poliitikutel vaja vaenlast, vaenlase kuju, kelle vastu siis saab mobiliseerida masse võitlema. Olgu need vaenlased siis immigrandid, muslimid, neegrid, Euroopa bürokraadid, Vene revanšism või muu. Need tõelised või kujuteldavad ohud tuleb rahvale lihtsalt, teravates värvides ette manada.

Ja imet küll: see töötab. Osutub, et populistidest-demagoogidest poliitikud on ühes asjas targemad kui nende idealistidest-ratsionalistidest oponendid, kes seni on Euroliidus ja muudes jõukamates ja haritumates maades valitsenud. Nad saavad paremini aru inimloomusest, julgevad tunnistada selle varjupooli ja paraku ka neid enda huvides ära kasutada. Inimene ei ole päriselt ratsionaalne ja salliv olevus. Vabadus tähendab inimestele tihti vabadust vihata ja oma viha ka pidurdamata väljendada, märatseda, vägivallatseda, tappa ja lõhkuda.

Analoogia Eestiga pole raske leida: ka siin on rahvuslus, kõige lihtsamal kujul, kuigi mõnevõrra varjatuna lihtsalt venevastasus olnud poliitikute käes tõhus viis oma projekti edasi viia. Senini on see projekt suure Euroopa projektiga enam-vähem kokku sobinud, nüüd aga, kui meil nagu mujalgi Euroopas majandusega asjad enam hiilgavalt ei lähe ja Euroopa tahab meile suunata osakese lõunapoolsetesse maadesse valguvast põgenikevoolust, saab ilmsiks, et meie rahvuslik projekt ja Euroopa idealistlik projekt ei sobi enam kokku. Nagu ta ei sobi kokku mujalgi, kuigi mujal püütakse esialgu teha nägu, et kõik on korras.

Meie põhiseadus ütleb, et Eesti riik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Mis tähendab, et Eesti on otsekui ühe ohustatud rahvuse kaitseks loodud reservaat. Samas on ka öeldud, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik. Need kaks määratlust on vastuolus. Reservaat ei saa olla demokraatlik vabariik. See vastuolu on nüüd, kui Eesti peab aitama itaallastel, hispaanlastel, ka majandusraskustes vaevlevatel kreeklastel toime tulla paadipõgenike tulvaga, vallandanud Eesti ühiskonnas tõsise kriisi.

Ärevuses on kõik, külatädidest akadeemikuteni. Ühed kardavad, et Eesti ei ole varsti enam eestlaste riik, teised on jahmunud võõrahirmu ja võõraviha puhangust. Seletada saab seda lähiajaloo muserdavate mälestustega, ent kindlasti ka sellega, et eestlasi (nagu ilmselt paljusid teisigi rahvaid) on paar aastakümmet toidetud ärkamisaja-vaimulise ideoloogiaga, riigist on püütud kujundada sedasama eestluse reservaati, mis on algusest pääle vastuolus euro-ideoloogiaga.

Poliitikud ja ajakirjanikud on tõsiselt süüdi rahva ees, kellele nad ei ole selgitanud, mida euroliit ja tänapäeva läänemaailm tegelikult tähendavad. Nüüd tuleb see selgus inimestele ootamatult ja vägivaldselt ja sünnitab protesti ja vastuseisu, millest osa poliitikuid on segaduses ja otsib võimalust rahustada nii rahvast kui ka ametivendi Euroopas. Muidugi pole see vaid meie poliitikute ja ajakirjanduse süü: euroliit on osutunud abituks selle põgenikevoolu ees, mis praegu Vahemeremaadele jõuab. Nõrk on olnud logistika, puudu on nii poliitilisest kui ka ideoloogilisest julgusest. Kunagi edukalt maailma valitsenud ja ümber kujundanud Euroopa vaevleb otsekui mingis masohhismis, eelistades otsida ka islamistide terroris enda süüd ja püüdes sallivusega üle saada agressiivsest, lausa mõrtsukalikust sallimatusest.

On selge, et nii see jätkuda ei saa. Euroopa, suure Euraasia väike poolsaar, ei saa mahutada kõiki, kes pagevad siia, et ellu jääda või siis paremat elu otsida. Nende kahe kategooria vahel tuleb teha selge vahe. Majanduspagulasi me vastu võtta ei saa või saame ainult väga napilt, et leevendada tööjõupuudust. Tõelisi pagulasi peame jõudumööda aitama, kuid seda tuleb teha aina enam poliitiliste ja ka sõjaliste vahenditega kohapääl. Siin on Eestil kui euroliidu liikmel õigus ja kohustus oma sõna öelda. See sõna ei tohi aga olla ainult vastupuiklemine pagulaskvootidele, vaid midagi konstruktiivsemat.

Euroliit ja teised edukamad riigid peavad leidma, kuidas käituda nn nurjaläinud riikidega nagu Somaalia ja Liibüa, mille nurjaminekus on suur jagu süüd ka Läänel. Tuleb leida ka viis, kuidas lõpetada inimkaubandus Vahemerel. Mobiliseerumine Vene ohu vastu ei tohiks meid muuta pimedaks hoopis tõsisemate globaalprobleemide suhtes, mis meil on tegelikult Venemaaga suuresti ühised.

Tõelise pagulase aitamine

Muidugi võib Eesti vastu võtta paarsada, pikema aja jooksul isegi paar tuhat pagulast, muidugi tõelist pagulast piirkondadest, kus nende elu ja inimväärikus on tõesti ohus. Nagu Süüria kristlasi või jesiide. Kuid me ei tohi vastu võtta inimesi, kes on seotud ekstremistlike liikumiste ja organisatsioonidega ja keda selle tõttu omal maal jälitatakse. Euroopa ei tohi olla varjupaik püha sõja pidajatele ja õhutajatele. Ning neile, kes jäigalt ja ülbelt keelduvad omaks võtmast olulisi nn euroopalikke väärtusi, näiteks naiste ja meest võrdõiguslikkust ja tahavad siin luua oma kogukondi, kes elavad šariia seaduste järgi (kasutan korrektset araabia vormi, „šariaat“ on veider moodustis).

Usun, et olenemata sellest, kas see on praegu juriidiliselt täiesti korrektne, peaksime formuleerima mingid reeglid, millega siin elamisõiguse saav pagulane peab nõustuma ja mille rikkumise puhul ta võidakse siit välja saata. Ühesõnaga, tuleb vältida nii läänelikku poliitkorrektset ekstremismi kui ka islamiekstremismi, mis teineteist võimendavad.

Neisse pagulastesse, keda aga otsustame vastu võtta, peame suhtuma hästi. Nii, nagu suhtuti eestlastest paadipõgenikesse 1944. aastal Rootsis. Neisse ei või suhtuda kui numbritesse, vaid kui inimestesse. Mulle tulevad meelde kohtumised esimeste Eestisse saabunud ja siin politsei kätte jäänud ning Männiku räämas ühikasse paigutatud kurdi põgenikega. Luuletaja Anwariga, elektriinsener Sadiqiga ja advokaadist vanahärraga, kes ütles, et ma olen tema külaline, keda peab kostitama, ning ostis mulle kõrval olevast putkast tassi kohvi. Anwari ja Sadiqiga olin hiljem koos Tamperes, kuhu neil õnnestus pääseda. Loodan, et neil ja nende kaaslastel on läinud hästi. Loodan, et Kurdistanil õnnestub kindlustada oma iseseisvus. Siis pöörduvad paljud kurdid kindlasti tagasi kodumaale, kus nende haritust ja kogemusi läheb väga vaja. Võibolla läheb kord ka eestlastel vaja sõpru kuskil kaugetel maadel. Igatahes vaenlasi meil pole vaja. Ei kodus ega mujal.