Poe taga sündis plaan pagulastele

Eelmise nädala reedel, kui Eesti ärksamad pead kogunesid Paide linnusesse arvamusfestivalile, sattusin mina analoogsele üritusele ühe väikese külapoe kõrval hubases puudesalus. Tõele au andes toimub seal arvamusfestival iga päev algusega kell 10.05 hommikul, mil kaubandusvõrk avab tarbijatele õlleletid, ja kestab, kuni viimane arvamusliider püsti seisab või kamba peale raha otsa saab. Ühinesin seltskonnaga pärastlõunal, mistõttu jäid võib-olla kõige magusamad diskussioonid kuulmata, kuid üht-teist kõrva taha panemiseks õnnestus saada.

Poetaguse arvamusfestivali põletavam teema tundus olevat seakatk. Jäi mulje, et selle valdkonna pool tosinat Eesti kõige tõsisemat eksperti olid kogunenud puudesalusse. Valitses üleüldine teadmine, mil moel oleks saanud seakatku ära hoida. Kahjuks oleks küll selle õilsa tegevuse käigus ohverdatud suurem osa metssigade populatsioonist ja kodunotsude ümber oleks pidanud kerkima sama kõrged tarad nagu Ungari-Serbia piiril, aga seakatku oleks saanud vältida.

Veelgi reljeefsem eksperthinnang tundus seltskonnal olevat rümpade matmise kohta. Peamiselt tundus see pärinevat teise maailmasõja aegadest. No mis mõttes aetakse hunnik seakorjuseid lihtsalt auku, kust nad välja punduvad. Tõeline professionaal kasutaks kemikaale, sealhulgas tonnide kaupa lupja, et see kõik toimiks. Lisaks pakuti veel muid meetodeid, mismoodi seakehad maamunalt ära kaotada.

Miski äraspidise loogika tulemusena jõudis seakatku üle peetav diskussioon pagulasteemani. Esialgu tekkis väike kahtlus, et ka selle probleemi lahendusi võivad spetsialistid hakata otsima teise ilmasõja kogemuste varasalvest, kuid minu suureks üllatuseks jõuti järelduseni, et pagulased on kohalikku seltskonda üsna teretulnud. Nimelt on kõrvalkülas asuvas endises kolhoosikeskuses üks väiksem korrusmaja pooltühi, sinna oleks igati kohane tumedanahalised külalised ära paigutada. Mõnusa laisklemise taustal oleks siis keegi, kes puid lõhuks ja muud majapidamistööd ära teeks, sest ise ju hästi ei viitsi. Pealegi rikastaksid murjamid muidu nii halliks kiskuvat vaadet poejärjekorrale. Samuti leiti, et lähedalasuvas talus juba pikka aega üksi elav Malle-nimeline daam võiks seeläbi lahendada oma elu põhiküsimuse, sest kohalikest meestest pole ju asja.

Järgmiseks aruteluteemaks oli kohalike omavalitsuste tulubaasi jaotamine. Ehk lihtsamalt öeldes, milline pätt kohalik vallavanem on. Nimelt olevat ta loonud terve pinutäie mõttetuid töökohti, mis seotud korrastusteenustega, ning nendele töökohtadele sokutanud sõpru ja sugulasi. Kuna vallavanem pärineb aga üsna suurest suguvõsast, siis tulebki tema arvates kohaliku omavalitsuse tulubaasi suurendada, sest mitmed lellepojad ja onutütred tunnevad ennast ebaõiglaselt meepoti juurest kõrvalejäetuna.

See kõik meenutas mulle teleseriaali „Downton Abbey“, milles kirjeldatakse eelmise sajandi alguse Inglise mõisa elu-olu. Mõisa peamine funktsioon olevat kohalikule rahvale töökohtade pakkumine, mistõttu see majapidamine uhke elegantsiga pankroti poole triivib üritades säilitada kramplikult olukorda, kus iga supitirina ja kastmekannu härrasrahva söögilauale tassimiseks on toapoiss ja teener. Ajad muutuvad, majapidamiste vormid ja nimed muutuvad, aga põhimõtted jäävad samaks. Kohalik omavalitsus peab olema elujõuline ja härrasrahvas õnnelik!

Kui kohalikud mured lahendatud, jõuti Eesti julgeoleku juurde. Üheskoos jõuti järeldusele, et lisaks sellele relvastusele, mis igal mehel heinaküünis ära pandud õiget aega ootama, tuleks Eestil hankida rohkem tanke ja reaktiivlennukeid. Kuna Putin oskavat sõjalennukiga lennata, siis ei peaks see oskus mööda külgi maha jooksma ka meie riigivalitsejatel.

Uudistes olevat nähtud, et Sven Mikser tunneb ennast tankiroolis igati koduselt. Aga see Rõivase-poiss võiks ka midagi asjalikku omandada, näiteks ära õppida reaktiivlennukiga lendamise. Siis saaks ühiselt Putinile vastu astuda. Samuti võiks rahvale püssid laiali jagada, millega praegusel vaiksemal hetkel metssigu kõmmutada, aga ärevamal ajal oleks iga mees kodumaa eest püssiga väljas.

Sel hetkel jõudis kohale ühe arvamusliidri sõjakas proua, kes oma kaasa jalgratta peale käratas ja koju puid lõhkuma suunas. Siinkohal noogutasid kõik kollektiivselt ja mõistvalt, et need pagulased tuleb kiiresti kohale tuua, sest olukord nõuab. Selle teadmisega lagunes seltskond ja mõttetalgud.

Poetagusest arvamusfestivalist tegin ma enda jaoks aga kaks olulist järeldust. Esiteks: kui kodanik puhkab, siis riik töötab. Puudesalus veedetud mõnusa kvaliteetaja tulemusena teenis riik mitukümmend eurot käibe- ja aktsiisimaksu. Ja teiseks: järgmisel päeval Paides arvamusfestivalil arutleti nendelsamadel teemadel, mis poe kõrval puudesalus, üksnes pisut ladusamalt ja ohtramate võõrsõnadega. Seega on meie rahvas ühtne ja tugev ning arvamusfestivalid igati teraapilised ja teretulnud.