Eesti ei toeta elektriautot

Ainus meede, mis Eesti transpordi arengukavasse elektriautidega seoses sisse kirjutatud, on tagada senise kiirlaadijate võrgu toimimine. Kuna ka praegu, vaatamata igasuguste toetuste puudumisele, suureneb tasapisi elektriautode arv (taksod, Teslad), siis on kohe otsas laadimisjaamade võimekus elektriautosid teenindada.

Teises kvartalis ei müüdud Eestis ühtegi elektriautot ega pistikhübriidi. Kurb statistika, mis ülejäänud Euroopa Liidu müüginumbrite taustal võib jätta mulje, nagu eestimaalasele oleks elektriauto eriti vastumeelne transpordivahend. Euroopa Liidu riikides on aga esimesel poolaastal elektriautode ja pistikhübriidide müük võrreldes mullu sama perioodiga pea kahekordistunud.

Kõrge hind

Tegelikult eestlane ilmselt pole sedavõrd radikaalne elektriautonduse vastane ja põhjus tarbija käitumises peitub hoopis mujal. Elektriauto on kallis. Pea kaks korda kallim kui sama suurusjärgu sisepõlemismootoriga sõiduauto.

Muidugi võivad kriitikud praegu kuiva muigega tõdeda, et hoolimata suurtest kasvunumbritest moodustab elektriautode müük kogu uute sõiduautode müügist veidi alla protsendi. Samas tuleb meeles pidada, et ka see üks protsent uusi elektriautosid vahetab liiklusest välja samavõrra vanemaid ja hulga CO2 õhku paiskavaid autosid.

Toetused toetavad eesmärki

Euroopa Liit on vastu võtnud taastuvenergia direktiivi, milles muu hulgas on eesmärk, et 2020. aastaks oleks transpordis taastuvenergia kasutamine kasvanud 10 protsendini. Just selle eesmärgi täitmiseks jagatakse Euroopa Liidu 18 riigis elektriautode ja pistikhübriidide soetamise ja tarbimise toetusi. Mõnes riigis toetatakse tarbijat elektriauto ostul, mõnes jälle on vabastatud registreerimis- ja/või aastamaksudest ning mõnes riigis toetatakse kõigi meetmetega.

Riigijuhtidel oleks mõistlik võtta elektriautode teema uuesti ette ning välja töötada ja arengukavasse lülitada Eesti elektriautode (loe: alternatiivkütuste) pikema aja strateegia. Nii ettevõtetel kui kodanikel oleks sel juhul palju kergem tegemisi ja autoostu planeerida ning teada, kuhu oleme oma transpordisektoriga jõudnud aastaks 2020 või 2030.

Autor: Sulev Narusk