Sorry, põllumehed

Kui traktorid – moodsad, vähemalt võhiku silmale – on Toompeal, siis on põhjus alati üks: vaja maksumaksjalt lisaraha. Farmerite üsnagi nõudlikus toonis väljendatud sõnum ühiskonnale on, et kui tahate kodumaist vilja, piima, liha, peate poehinnale juurde maksma riigieelarvest. Nõnda ka sel nädalal.

Minu meelest ei pea maksumaksja tingimusteta tagastamatut lisaabi farmeritele jagama. Kui tahetakse, et maksumaksja peab võtma osa ettevõtlusriskist enda kanda, võiks farmerid anda mingi tagatise maksumaksjale, et heade aegade taastudes saab viimane sellest samuti erakordselt osa. Kui farmerid jäävad pankade ees makseraskustesse, võiks riik erakorraliselt ja vajaduse tekkides pakkuda mingeid lisagarantiisid maksepuhkusteks. Kuid ka siin tuleks vaadata, et maksumaksja pankadelt kogu laenuriski enda kanda ei võtaks.

Isegi astmeline tulumaks oleks ok

Või kui leitakse ja tõestatakse, et ongi nii, kohe kaobki Eesti põllumajandus ja meie poodidest Eesti tootjate kaup, kui abi ei saa (loe – üleminekutoetusest, eritoetusest piimatootjatele, rahastamisvõimaluste avardamisest Maaelu Edendamise SA kaudu, seakasvatajate toetusest, sealihaturu stabiliseerimise toetusest, seakasvatajate hinnalanguse kompensatsioonist ja Euroopa Komisjoni uuest abipaketist ikkagi ei piisa), olen nõus üksikisiku tulumaksumäära ajutise tõstmisega põllumeestele lisaraha andmiseks.

Minu poolest kas või astmelise tulumaksuna suurema sissetulekuga inimestele. Kelle sissetulek alates kahest või kolmest Eesti keskmisest palgast. Ajutiselt, nt kaheks aastaks üks protsendipunkt. Siis teaks farmer, kust see raha talle tuleb. Ja teaksime meie, mille nimel me pingutame, kuhu iga kuu vähem pangakontole laekuv raha läheb. Tekiks kliendisuhe, kasvaks nõudlikkus ühelt ja vastutus teiselt poolt. Aga niisama ilma mingite tingimusteta – pole nõus.

Tõsi on, et toorainehinnad maailmas on languses. 73 peamise toidu tooraine hinda kajastav ülemaailmne indeks kukkus augustis kümnendat järjestikust kuud, sedakorda üle 5%, mis on suurim langus alates 2008 detsembrist. Piimatoodete hind kukkus lausa 9% viimase kuue aasta madalamale tasemele. Aastaid ületootmist, rekordilised saagikorjed, Hiina subsiidiumid, Vene turu sulgumine, langevad kütusehinnad on toonud põllumajandussaaduste  hinnad 2011. aasta rekordtasemelt kolmandiku alla.

Teiste sõnadega – põllumajandussaaduste hinnad on maailmas sisuliselt sajandi alguse tasemel tagasi. Hindade tõusu ei ennustata ka järgmiseks, 2016. aastaks. Selleks oleks vaja väga järsku tootmise langust, kuid sellega tootjad, sh ELi ja sh Eesti omad nõus olla ei taha. Mõneti sarnane olukord naftaturule, kus keegi turuosa kaotada ei taha ja on selle nimel nõus miinust kannatama.

Olukorra muudab komplitseeritumaks ka asjaolu, et osad Eestit ümbritsevad riigid täna toetavad maailmaturu madala hinna tõttu hätta sattunud farmereid. Või täpsemalt, lisatoetavad. Jah, Eesti saab teatud valdkondades vähem toetust, kui Lääne-Euroopa farmerid, kuid see ebavõrdsus tuleb Brüsselis klaarida, seda Eesti maksumaksja kompenseerida ei suuda.

Vajalik on ühine pingutus

Kui vaadata Eesti farmerite argumente, siis minu jaoks ongi just see „teised ju toetavad“ kõige kõlavam. Kuid me unustame, et tegemist on ühe järjekordse lisatoetusega üsna korralikult doteeritud majandusharule, mis siiski mängureegleid või turuseisu oluliselt ei muuda. Farmerite teine argument, et „tulge siis ise maale seda rasket tööd tegema“, mida samuti sel nädalal kuulda olnud, mind ei veena, sest minu meelest ei tehta maal rohkem või vähem tööd kui linnas.

Pealegi ei anna toiduainetööstus tööd just eriti paljudele inimestele, seda suure automatiseerituse tõttu. Ei eita, näiteks Eesti piimafarmid on muljetavaldavalt efektiivsed ka maailma võrdluses. Ja ma ei saa lahti mõttest, et ilma lisatoetuseta kasvaks Eesti farmide efektiivsus ja farmerite nutikus veelgi, mis suurendaks nende konkurentsivõimet turgudel. Seda läheb vaja, sest kaua meie naabrid ikka suudavad lisaks toetada põllumehi.

Ma olen liberaal ja usun turumajandusse kui kõige efektiivsemasse majandusvormi. Ehkki see läheb vastuollu ühtse ja piirideta Euroopa ideega, eelistan ma oma toidulaual võimalikult palju kodumaist näha. Ma olen nõus selle eest tootjale preemiat maksma.

Kuid tahan seda teha ise poes või äärmisel juhul teatud ühiskondliku ühispingutusena. See lisakoormis peab olema kõigile selgelt teadvustatud ja kindlasti algselt välja öeldud lõpptähtajaga. Et ei läheks nagu ajutise käibemaksumäära kergitamisega. Ja kindlasti tahaks enne veendumust, et muid lahendusi pole. Täna ma küll arvan, et on. Kui emotsioonid kõrvale jätta.