Ära vaidlusta hanget meedia kaudu

Nii tekib üldine foon, et riigihangetega on alatasa probleeme, hankijad oma hanketegevuses meelevaldsed, eirates seadusi ja mängides hankeid nö omadele kätte.

Ajakirjaniku artikkel ei ole kõikehõlmavuse aspektist võrreldav vaidlustuskomisjoni kui kohustusliku kohtueelse organi otsusega, mis põhineb esitatud tõenditel nende kogumis; kus pooltele on antud võrdväärselt õigus oma seisukohti ja vastuväiteid esitada ning otsuse on teinud sõltumatust vandunud asjatundja.

Kui pakkuja näeb probleemi hanke alusdokumentides esitatud tingimustes või ei pea põhjendatuks hankija otsust kellegi kvalifitseerimata jätmise, kõrvaldamise või edukaks tunnistamise kohta, miks pöördutakse ajakirjanduse poole, mitte sõltumatu vaidlustuskomisjoni poole? Praegu oleme Eestis üha enam andmas avalikkusele signaali, et aktsepteerimegi sellist käitumist, kus huvitatud isikud ei vaidlusta hanke algdokumente, vaid alles siis, kui näevad hanke tulemusi (st kui nad ei osutu võitjaks).

Vaidlustatakse vähe

Riigihankeid vaidlustatakse Eestis vaid umbes 3,5%, kisa nende ümber tundub aga olevat vähemalt kümme korda suurem. Möödunud aastal korraldati kokku 9107 hanget, kuid vaidlustuskomisjon vaatas läbi 226 vaidlustust ja nendest lõppes vaidlustuse lahendamisega kokkuleppel 15; vaidlustusest loobumisega vaidlustaja poolt 21; vaidlustuse põhjendatuks tunnistamisega hankija poolt 13; vaidlustuskomisjoni otsusega jätta vaidlustus rahuldamata 96; vaidlustuskomisjoni otsusega rahuldada vaidlustus osaliselt või täielikult 104 ning vaidlustuskomisjoni otsusega lõpetada vaidlustusmenetlus pärast rahandusministeeriumi poolt otsuse või ettekirjutuse tegemist 2.

Statistika näitab, et vaidlustusmenetlus on tõhus õiguskaitsevahend pakkujatele, kuid samas annab märku sellest, et hankijate tegevusele ei saa anda mitterahuldavat hinnangut.

Vaidlustada pole ei kallis ega ajamahukas

Sageli põhjendavad pakkujad vaidlustuskomisjoni pöördumata jätmist rahakuluga. Olenevalt riigihanke maksumusest tuleb vaidlustuskomisjoni pöördumiseks tasuda riigilõiv summas 640 eurot või 1280 eurot. Juhul, kui vaidlustuskomisjon vaidlustuse rahuldab, saab vaidlustaja tasutud riigilõivu tagasi. Seega, kui pakkuja on veendunud, et hankija tegevus ei ole kooskõlas seadusega, tuleb arvestada vaid võimalikule esindajale tehtud kulutustega. Samas, kui pakkuja selles täielikult veendunud ei ole, kas siis on eetiline probleemi ka ajakirjanduse veergudel lahendada?

Samuti ei saa väita, et vaidlustamine on ajakulukas, sest vaidlustuskomisjon teeb otsuse alla kahekümne päevaga ning halduskohus peab tegema hankeasjas otsuse 45 päevaga. Võrdluseks – 2015. aasta esimese poolaasta statistika näitab, et halduskohtutes on muudes valdkondades ühe asja keskmiseks menetlusajaks 238 päeva.

Niisiis ei saa öelda, et pakkujatel ei oleks võimalusi oma huvide õigeaegseks kaitsmiseks või see oleks põhjendamatult kallis. Pigem on küsimus kujunenud tavades ja veendumustes. Paraku heidab selline avalik vaidluste lahendamine varju mõlemale vaidluse osapoolele. Riigihange vajab ettevõtja panust – kui on oluline rikkumine, tuleb esitada vaidlustus ning seekaudu aidata kaasa hankesüsteemi läbipaistvusele.