Tark sisserändaja aitab immigratsioonisõda võita

Immigratsiooni teemat ümbritseb kohutavalt palju emotsioone ja liialdusi mõlemalt poolelt. Raske on leida ratsionaalselt argumenteeritud sõltumatuid arutelusid.

Eesti on juba saamas sisserände riigiks ja see juhtub sõltumata Eesti valitsuse praegusest või tulevasest poliitikast, ütleb Londoni Ülikooli Goldsmithsi kolledži teadur Stephan Scheel. Ei maksa hellitada end mõttega, et me saame kuidagi kontrollida või otsustada, kas me soovime olla sisserände riik või mitte. Ei saa. Sealhulgas tuleb mainida, et paarsada kvoodipagulast on üldises kontekstis vaid pinnavirvendus.

Kas me tahame pagulasi või mitte, pole meie jaoks arutelu koht. ELi liikme ja lääne ühiskonna osana, olles sealhulgas väga väike riik, on meil igal juhul, sealhulgas moraalne, kohustus aidata sõjapõgenikke. Arutleda saaks vaid pagulaste vastu võtmise hulga üle, kuid kui üles ehitada toimiv süsteem, võiks ka selle teema unustada.

Odav tööjõud kui kulu

Madala haridustaseme ja haritusega immigrandid (aga tegelikult ka kodanikud) on pikas perspektiivis riigile koormav ja majanduslikult mittetasuv sihtgrupp. Kui lühiajaliselt on hea kasutada neid lihttöödeks ja majandusliku õitsengu perioodil tööjõupuuduse leevendamiseks, siis pikas perspektiivis lükkab selline odav tööjõud edasi ettevõtete innovatsiooni investeeringuid. Kui need aga hiljem tulevad ja lihttöökohad asendatakse näiteks robotitega, on see sihtgrupp esimene, kes jääb töötuks ning vajab sotsiaalsüsteemi kulukat kaitset. Madala haridustasemega inimesed on ka palju avatumad ekstremismile, poliitikute ja meedia demagoogiale/propagandale, vajavad rohkem riiklikke tervishoiuteenuseid ja palju muud.

Riik peaks olema igal juhul huvitatud sellest, et hoida sellist sihtgruppi ühiskonnas võimalikult väikesena. Siinkohal on iseenesest mõistetav, et haridussüsteemi ja täiendõpet tuleb pidevalt arendada. Kuna mingi hulk inimesi ei ole ikkagi huvitatud enese arendamisest, peab süsteem olema selleks valmis. Siiani on meil läinud hästi – meie naabritel on väga atraktiivsed sotsiaalsüsteemid, samuti on nad alati hea meelega vastu võtnud meie madalaima haridustasemega lihttöölisi (meelitades sealhulgas nii eestlasi kui immigrante). Sellist sihtgruppi tagasi meelitada ei tohiks kindlasti olla meie riigi huvides. Samas peame valmistuma ka selleks, et riiki tuleb aina enam madalaima haritusega inimesi, kes lepivad Eesti väikesema palga või sotsiaaltoetustega, sest nende riigi võrdluses võib see meie väike toetus olla suurem kui keskmine palk.

Poliitikutel oleks praegu õige aeg üle vaadata meie sotsiaalsüsteem ja näiteks ühiskonna immigratsioonihirmule rõhudes viia ellu seni liiga valusana tunduvad otsused pensioniea pikendamiseks või kaotamiseks, aga ka teised otsetoetused, muutes need vajaduspõhisemaks ning raskemini kättesaadavaks. Kui poliitikud selle teemaga selgelt ja strateegiliselt tegelevad ning vastavalt ühiskonnale kommunikeerivad, väheneb ka inimeste suur hirm immigrantide ees.

Haritus loob väärtust

Kõrge haridustasemega ja haritusega immigrandid (aga tegelikult ka kodanikud) on riigile vajalik ja kasulik sihtgrupp, kelle kasvatamise ja hoidmisega tuleb tegeleda pidevalt. Kõrge haritusega inimesed (oleme neid kutsunud ka talentideks), olenemata sellest, kas nad on immigrandid või mitte, on need, kes loovad ühiskonnas väärtust, seda eriti praeguses teadmuspõhises infoühiskonnas. Selle sihtgrupi nimel käib juba praegu riikide vahel suur võitlus. Selleks, et püsida konkurentsis, peab Eesti tegema kõik endast oleneva, et seda ühiskonnakihti suurendada. Mis võiks olla veel parem, kui sellised inimesed satuvad siia täiesti kogemata, näiteks sõja eest põgenedes.

Ka siin on riigil omajagu ära teha – immigratsioonipoliitika peab selgelt soosima kõrgelt haritud talente. Ettevõtluse alustamine tuleb immigrantidele ja pagulastele teha võimalikult lihtsaks ning alustavatele ettevõtetele peaks tegema maksusoodustusi, sest praegune süsteem sunnib alustavaid ettevõtteid maksupettustele ning kui inimesed harjuvad sellega juba alguses, on pärast keerulisem naasta ausasse ettevõtlusesse.

Õigete sammude korral on Eestil head eeldused saada n-ö Euroopa Singapuriks (teatud mööndustega muidugi) – juba praegu meelitame me riiki haritud tehnoloogiahuvilisi, hoides samal ajal üleval naabritega võrreldes küllaltki madalat sotsiaalsüsteemi, mis aitab kindlustada, et enamik sotsiaaltoetuste otsijaid ja madalalt haritud inimesi on valmis ette võtma veel ühe praami teekonna. Kuid aina suurenevaks surveks immigratsioonile ja olukordade võimendumisele peame ka meie valmis olema.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, EMT ja Elioni, ACE Logisticsi, Combimilli ning Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.