Kui ma oleksin Taavi Rõivas

Eelmise nädala uudis Rootsi ootamatult tugevast majanduskasvust tõi avalikku dispuuti tagasi teema, miks ikkagi kasvab Eesti majandus viimased viis aastat vaid teosammul. Me pidanuks justkui vääramatult oma elatustasemelt maailma rikastele riikidele lähenema, aga tegelikkus on vastupidine. Vastuväited, et Rootsis lõhkeb kohe mull ja meie naerame pärast paremini, ei tundu veenvad. Midagi on valesti. Me oleme midagi tegemata jätnud.

Või äkki ei ole valesti. Võib-olla oleme vähemalt alateadlikult leppinud praeguse elatustasemega ning arenenud ühiskonnale omaselt on meile tähtsamad hoopis teised teemad. Näiteks kulutavad sajad targad inimesed oma vaimuenergiat argumentide leidmisel mõnesaja pagulase vastuvõtmise poolt ja vastu või kütavad ennast üles, et ikka ja jälle üksteist üle trumbata kinnitustega, kui kohutav inimene on Edgar Savisaar. Juba pikka aega vaevame ennast suisa eksistentsiaalse dilemmaga, kas leppida või mitte samasoolistele paaridele veidi suuremate õiguste andmisega. Isegi president Ilvese eraelu oleks meile justkui tähtsam üldisest heaolust.

Pingutada on vaja

Ma siiski arvaksin, et see pole nii. Ühiselt heaolu poole püüeldes oleks ju ometi ka lihtsam leida ühisosa ning jõuliselt eesmärkide suunas liikuda. Probleem kipub olema selles, et optimistid eeldavad, justkui paraneks asjad iseenesest, ja pessimistid ei usu, et heaolu kasvatamine oleks üldse meie võimuses.

Mina olen küll optimist, kuid mul pole üldse usku, et Põhjamaadele järelejõudmine käiks kuidagi iseenesest. Selleks tuleks igaühel meist tugevasti pingutada, midagi olulist muuta ja olla ka valmis millestki loobuma.

Meil on kujunenud kombeks näha kidura majanduskasvu peasüüdlasena Taavi Rõivase (varem Andrus Ansipi) valitsust. Kuid ise me oleme nad sinna Toompeale valinud ja järelikult ka väärime neid. Ka õigete asjade eest valitsusele sisse sõites surume nõrgukese Taavi Rõivase kaitseasendisse, mis pole just parim positsioon edasiminekuks.

Milleks võiks Rõivas ja Ossinovski kokku leppida?

Olgem ausad, Rõivas on siiski pingutanud. Näiteks sotsiaalmaksukoormus on meil vähenenud. Tõsi, see on marginaalne, aga samm õiges suunas. Teiseks on Rõivase valitsus praegu teostamas haldusterritoriaalset reformi, mis pole 20 aasta jooksul õnnestunud ühelgi tema eelkäijal. Rõivas on süsteemselt ette võtnud ka valitsemiskulude vähendamise. Tõsi, haldusreform tervikuna viib edu korral valitsemiskulud õigetesse proportsioonidesse kahanenud rahvaarvuga, kuid pole enam kuigi tõhus majanduskasvu katalüsaatorina. Rõivas on loonud ka tarkadest inimestest töörühma, kelle ettepanekuid ootab järgmise aasta sügiseks. Parem hilja kui mitte kunagi!

Kui ma oleksin Rõivas, siis kutsuksin enda juurde sotside energilise liidri Jevgeni Ossinovski ja ütleksin: „Kuule, Jevgeni, meil on kaks aastat aega, teeme selle aja jooksul ära need sammud, mis aitaksid Eesti elatustaset jõudsalt kasvama panna. Olen selle nimel valmis ka Partsi ohverdama ning viinakauplejaid veidi piirama.“ Ossinovski võiks vastata nii: „Olen päri. Sina, Taavi, ära aga hoia nii jäigalt kinni oma maksusüsteemist ning loobu dogmast, et riik ei tohi mingil tingimusel laenu võtta.“

Mis sellest võiks sündida

Edasi võiks kahe mehe kokkuleppest sündida mitu suurt asja. Näiteks võiksid kahe aasta pärast olla tööjõumaksud vähenenud 10% võrra, Eestisse võiks olla tulnud mitu hiigelinvesteeringut. Kiiresti kohanevad sisserändajad annaksid jõudsa panuse SKPsse. Neljarealise Tallinna-Tartu maantee valmimine oleks lähiaastate küsimus ja tunnel Helsingisse sisuliselt kokku lepitud. Õpetajate kõrge palk oleks muutnud selle ameti väga ihaldusväärseks. Tuhanded välismaale õnne otsima läinud eestlased tuleksid koju tagasi. Rahandusminister Sven Sester raporteeriks üllatavast, Euroopa kiireimast majanduskasvust 2018. aastal. Tagatipuks tunduks uskumatu, et veel paar aastat tagasi halvustati Taavi Rõivast lapspeaministri tiitliga.

Isegi kui Rõivas ja Ossinovski milleski sellises kokku lepiksid, on neil vaja ettevõtete enamiku toetust. Praegu paraku on ettevõtjate investeerimisaktiivsus kahanenud kriitilise piirini ning suuri kordaläinud asju lähiminevikust peaaegu ei leiagi. Kristo Käärmann ja Taavet Hinrikus võiks anda oma impulsi, kui nad näiteks kolmekordistaksid oma Eesti tegevuste mahtu.

Tallink võiks leida unikaalse ärimudeli, võtta see rahvuslik lennufirma siiski riigilt üle ja julgelt investeerida. LHV pangale sobiks jõuliselt kinni hakata e-residentsuse projektist ning käivitada Eestis globaalne finantskeskus. Jüri Mõisale pakuks päikesepatareide tootmist ning Raivo Hein võiks rantjeena igavlemise asemel taaskäivitada mõne ambitsioonika idufirma. Üldistades, iga suur- või väikeettevõtja, kes hakkab teenitud kasumit dividendina välja võtma, võiks endalt kolm korda küsida, kas ma tõesti olen nii kehv, et ei oska raha enam kuhugi investeerida. Kui me jätame selle kõik tegemata, siis pühime ka majanduskasvust suu puhtaks.

Mida peab veel tegema

Kui eeldada, et riik ja suur osa ettevõtjatest sellise pingutuse teeb, siis ei pruugi ka sellest piisata. Iga inimene on ikka ka ise oma õnne sepp. Oleme praegu üsna altid heaoluühiskonnast tulevatele trendidele, mis halvustavad tööle kulunud tunde ning ei mõista, milleks küll on vaja lisapingutust. Enda madala palga ja toimetulekuraskuste taga kipume sageli nägema küll tööandjat, küll poliitikuid, vahel ka fataalset paratamatust, aga väga harva iseenda tegematajätmisi. Paraku kipub banaan suhu kukkuma vaid anekdoodis. Kui me oleme ühiselt kokku leppinud, et heaolu kasv on meile oluline, siis tuleb ka solidaarselt pingutada. Teadlased väidavad kaljukindlalt, et igal ametikohal on võimalik oma tulemuslikkust 10% kasvatada, kui selleks on vaid piisav tahe.

 

Ehk tasuks meil korra endilt küsida, kas me ikka tahame Põhjamaade elustandardile järele jõuda, ja kui vastus on jah, siis mõtleme asja jõuluajal läbi ja hakkame uuel aastal hoogsalt selle sihi suunas liikuma.