Pärast Kölni naisteahistamist

Saksamaa reaktsioon vana-aasta ööl Kölni toomplatsil toimunud massilistele seksuaalkuritegudele saab vaid olla tulevikku vaatav. Minevikku ei hakka keegi revideerima, peale vigadest õppimise.

2015. aastal saabunud sõjapõgenikud saavad asüüli. Sisserändajad, kes seaduslikult Saksamaal viibivad, jäävad sinna edaspidigi. Saksamaal ei ole ühtki tõsist poliitikut, kes asetaks küsimärgi õigusriigi alustaladele. Avalikkuse šokk on reaalne, aga keegi ei kavatse seda kanaliseerida enamuse türanniasse, kultuuride konflikti, ususõtta või mõnesse muusse anakronismi. Lugejad Eestis, kelles Kölni sündmused püha viha tekitavad, saavad ülalöeldust aru, kui mõtlevad sellele, kui vastuvõetamatu oleks meie jaoks kõigi eestlaste kohtlemine Soomes pättidena. Samavõrra mõistame, kuivõrd lubamatu on omakohus – juba põhimõtteliselt, ent ka avaliku korra ja riigiinstitutsioonide autoriteedi seisukohast.

Saksamaal on see kõik enesestmõistetav. Massiahistamised oli õõvastavad ning võimude aeglane ja kohati vassiv reaktsioon on saanud karmi kriitikat. On selge, et toimunul on kultuuriline – esmajoones lokaalselt noorsookultuuriline – mõõde. Kölnis toimunu on nähtus, mille juured asuvad Põhja-Aafrikas. Tegemist on põhimõtteliselt sama fenomeniga, mida nähti Egiptuse revolutsioonide laineharjal, kui naissoost välisajakirjanikke rünnati massides jõhkralt Kairo Tahriri väljakul. Kõigi jaoks ootamatult on sellised kuriteod nüüd levinud Lääne-Euroopasse. Sadade tuhandete varjupaigataotlejate sissevool lühikese aja jooksul on loomulikult faktor, uute tulijate suhtestumine Saksamaa jt lääneriikide õiguskultuuriga samuti. Aga enamik kahtlustatavaid pole uusimmigrandid, kindlasti mitte need, kes pärit Põhja-Aafrikast. Noorte meessoost araablaste konflikt õiguskorraga ei ole Kölnis uus teema.

Loomulikult ei lahenda midagi Kölni (nais)linnapea mõtlematult pillatud märkus, et naised peaksid ettevaatlikumad olema. Kuid samavõrra ei hakka keegi Saksamaa põhiseadusest eemaldama artiklit, mis lubab varjupaika kõigile vajajatele. See on osa (uue) Saksamaa poliitilisest DNAst. Mis ilmselt juhtub, on, et Saksamaa hakkab üht FAZ kolumnisti osundades endale kasvatama „paksemat nahka“ – sõna otseses mõttes, väljapoole. Populaarne on valitsuskoalitsiooni kõige parempoolsema erakonna, Kristlik-Sotsiaalse Uniooni liidri Horst Seehoferi mõte piirata asüülisaajate arvu 200 000-le aastas. Pangem tähele: riigi parempoolseim peavoolupoliitik ei räägi varjupaigaõiguse kaotamisest. Eestisse ümber arvutatuna oleks sama number ligikaudu 2500. Põhjus on lihtne: Saksamaa on õigusriik. Tema asukad on esmajoones kodanikud ja teised seaduse järgi määratletud staatusega isikud, kelle nahavärv või usk ei tohi miskitpidi nende kohtlemist määrata.

Mõte, et üks Euroopa ühiskond oleks rasse- või uskupidi „lahtiharutatav“, on seal sama võõras kui mõte, et seni toimunud vägistamised oleks kuidagi vähemolulised Kölni sündmusist. Irooniana on parempoolsed jõud seni instinktiivselt kaldunud esimeses osaliselt süüdistama naissoo moraalset laostumist. Kust võiks pärineda järgmine tsitaat: „Naiste üle irvitatakse, neid solvatakse, meeste käed on nende särkides ja jalgade vahel. Pimedad nurgad on ohtlikud, üksikuid purjus tüdrukuid jälitatakse ja vägistatakse. Politseid ei paista kusagil.“? Müncheni iga-aastaselt Oktoberfestilt. Kõige hullemad, ütlevad ettekandjad, on britid ja itaallased. Naiste ahistamine on kuritegu sõltumata kurjategija päritolust.

Saksamaa õiguskaitsjate ees seisab kaks suurt väljakutset: esiteks karistada Kölni massiahistamises osalenud kurjategijaid ning teiseks hoolitseda selle eest, et selliseid asju enam ei juhtuks. Poliitiline reaalsus on, et kristlike demokraatide toetus püsib Merkeli juhtimisel 40% juures. Ainsa tõsise paremäärmusliku partei AfD osaks on 8% – samas kui vasakliberaalseid rohelisi toetab 10%. Eestiski lehviv isehakanud õhtumaine messianism (nagu paganad hukutasid Rooma, hävitavad moslemid Euroopa jne) ei oma mingit kõlapinda Euroopa tegelikkuses.

Saksamaal pole keegi huvitatud sellisest anakronistlikust, kohtlasest ja demokraatiavõõrast „abist“. Midagi ei saa olla kaugemal Saksamaa reaalsusest kui plakat Poola jalgpallistaadionil „Kaitske oma naisi, mitte oma demokraatiat“. Hullem – kui Saksamaal ja mujal Lääne-Euroopas peaks tulema võimule paremäärmus, tähendaks see kohe igasuguse solidaarsuse lõppu Ida-Euroopaga. Solidaarsuseks meiega puudub neil lihtsalt põhjus. Sealsed EKREd vaatavad meile samamoodi nagu meie EKREd oma ignorantsis moslemitele – kelle rõhuv enamik on seaduskuulekad, korralikud inimesed.

Kuid realistlikki stsenaarium, Saksamaale „paksu naha“ kasvatamine, peaks meid samuti murelikuks tegema. Nii tõusevad Euroopas taas piirid – mille suhtes me saame vaid valel pool olla. Süvenevad vastuolud riikide vahel, hääbub NATO ja ELi solidaarsus. Sissepoole vaatav Saksamaa lükkaks Vahe-Euroopa (kui ka mitte Lääne-Euroopa) tagasi 1930. aastatesse, Venemaa eeskotta.