Kolmanda lapse vanematele 15% palgatõus

Minu tutvusringkonnas on üks tore kahelapseline pere, kus naine sooviks ka kolmandat last, kuid mees ei tule selle mõttega kaasa. Tema arvates ei tuleks nad kolmanda lapsega kaasnevate lisakohustustega toime, ilma et harjumuspärane elukvaliteet halveneks. Ka hiljuti Eestis tehtud uuring näitas, et soovitud ja tegeliku laste arvu vahel on küllaltki suur vahe. Majanduslikel põhjustel on selles väga suur roll.

Majandusteadus on üles ehitatud eeldusele, et inimene on ratsionaalne olend ja püüab maksimeerida saadavat kasu. On ekslik oodata ja eeldada, et ta pere planeerimisel ratsionaalsuse kaotab. Kui iga järgneva lapse saamine halvendab pere elukvaliteeti, on kasulik lapsesaamise soove piirata. Seda valdavalt ka tehakse. Esimene laps sünnib kas ootamatult, suures tundetulvas või bioloogilise kella sunnil. Teine sageli selleks, et esimene end üksi ei tunneks. Kolmas laps jääb juba väheste entusiastide valikuks, kes on valmis suuremateks loobumisteks või keda majanduslikud aspektid ei takista. Väga suuri peresid on aga eriti vähe ja sageli vaadatakse neid kaastunde või isegi etteheitega kui natuke napakaid, kes ise oma elu raskeks teevad.

Praegune ühiskonnakorraldus ei suuda tasakaalustada laste kasvatamisega kaasnevat elukvaliteedi langust. Lapsetoetused töötavad pigem vaesuse leevendamise vahendina ega muuda laste kasvatamist märkimisväärselt mõttekamaks või atraktiivsemaks. Ka suurematest toetustest, isegi kui meil oleks selleks eelarves raha, ei oleks head abi. Suured toetused motiveeriksid lapsi saama ka neid, kes on rohkem huvitatud toetusest endast kui lastest. Pealegi, kes meist tegelikult igatseks olla toetusest sõltuja rollis? Inimesele, kes saab ja tahab ise tööd teha, mõjub juba ainuüksi termin „toetus“ ebakohase, võib-olla isegi solvavana. Eespool jutuks olnud pere oma finantsplaane toetustele kindlasti ei rajaks. Eriti halb on aga see, et laste arvu suurendamise eesmärgile, mida toetustega taodeldakse, töötab vastu teine sotsiaalpoliitiline vahend – pension. Kui parema pensioni saamine on seotud suurema palga ja/või rohkema palgatööga, siis osutavad lapsed takistavaks teguriks, millest on kasulikum loobuda. Nii on tulevikus pensionimaksjaid veelgi vähem.

Mis oleks, kui kolmanda lapse lisandumisel perre tõuseks nii isa kui ka ema palk 15%? Kolmanda lapse saamine ei nõuaks enam nii palju loobumisi, vaid võimaldaks perel jätkata üldjoontes harjumuspärast elu. Seega on usutav, et kui peres on olemas kaudnegi soov ja valmisolek kolmandat last saada, siis palgatõusu ootuses see ka täide viiakse.

Kust tuleb raha?

Raha selliseks palgatõusuks ei saa tulla tööandja taskust, sest äriplaan ei saa toimida ettearvamatult tekkida võivate lisakulude tingimustes. Küll aga saab töötaja netopalka mõjutada riik maksusüsteemi kaudu.

Laste arvust sõltuvat palgatõusu võimaldaks kahaneva sotsiaalmaksu rakendamine. Praegu on sotsiaalmaks 33%, mis jaguneb mõtteliselt kaheks: 13% ravikindlustuseks ja 20% pensionikindlustuseks. Siinne ettepanek puudutab 20% pensionikindlustust. Selle algne määr võiks tõusta 30%ni, aga vastavalt laste arvule kahaneks näiteks järgnevalt: 0 last – maksumäär 30% (praegusega võrreldes 10% rohkem), 1 laps – maksumäär 25% (praegusega võrreldes 5% rohkem), 2 last – maksumäär 15% (praegusega võrreldes 5% vähem), 3 ja enam last – maksumäär 0% (praegusega võrreldes 20% vähem).

Seega, lapsi mittekasvatavate ja ühelapseliste perede maksukoormus tõuseks, kuid kahe ja enama lapsega perede maksukoormus langeks, mistõttu tõuseks ka nende netopalk. Laste lisandumine perre ei halvendaks enam perede toimetulekut ja endine elukvaliteet säiliks. Samas saaks kokku kogutud ka pensioniteks vajalik hulk makse. Rahvastiku taaste seisukohalt on oluline saavutada just kolmanda lapse sünd, mistõttu ka palgakasv peaks olema tuntav just nendel peredel. Ka väga suured pered võidavad kirjeldatud meetmest, kuigi vähem. Suurperede puhul jääb sageli keegi perest koduseks ning palga kaudu pakutavad võimalused sel juhul ei aita. Neile on vaja lisaks ka muid meetmeid.

Kahanev sotsiaalmaks on oluline ka õigluse seisukohast

Laste ja vanurite ülalpidamine on sotsiaalsed kohustused, mille täitmise koormus peaks olema ühiskonnaliikmete vahel senisest oluliselt paremini jagatud. Praegu on lapsevanemate õlgadele pandud korraga kaks väga suurt sotsiaalset koormat. Nende palgalt makstava sotsiaalmaksuga peetakse ülal penisonäre ja lisaks tuleb neil kasvatada ka lapsed. Lastetute koormus piirdub vaid pensionäride toetamisega.

Oleks õiglane, et need, kes kasvatavad lapsi, maksavad sotsiaalmaksu vähem või üldse mitte, ja need, kes lapsi ei kasvata – nende kohustuseks jääb pensionäride ülalpidamine. Neil, kel pole võimalust või kes ei tahagi lapsi kasvatada, peaks siiski olema võrdväärne osa ühiskonna kohustuste kandmises. Kui koormus jaotuks ühtlaselt, kaoksid ka ühiskondlikud etteheited ja kõigil oleks oma väärikas roll kas rohkem pensionäride ülalpidajana või siis järelkasvu eest hoolitsejana. Pealegi, ka lastetute pension sõltub peamiselt sellest, kui palju on tulevikus maksumaksjaid. Seega võib suurenenud maksukoormust vaadata kui investeerimist pensionikindlustusse, mis tagab piisava hulga tulevasi pensionimaksjaid.

Paraneks lastega perede kuvand

Kui laste saamine ei tooks enam kaasa vaesuriski suurenemist, paraneks ka lastega perede kuvand. Laste kasvatamine muutuks väärtustatud tegevuseks mitte ainult sõnades, vaid ka mõtetes ja tegudes. Vanemahüvitis on juba otsa lahti teinud ja toonud imikute vanemad välja kaastunnet tekitavast seisust. Rõõmsad ja toimetulekuprobleemidest muserdamata emad-isad patseerivad enesekindlalt beebikärudega ja võib öelda, et neid vaadatakse isegi kadestava pilguga. Kahanev sotsiaalmaks annaks võimaluse sama rõõmus edasi olla ka siis, kui paar vanemahüvitise hooaega juba läbi ja peres mitu väikelast, kes kõik vajavad ruumi, sööki, riideid, huvitegevust jne ning varasema sissetulekuga oleks võimatu endisel viisil hakkama saada. Jääb ju laste lisandumisel ka aega vähemaks, mida saaks kasutada töise lisatulu teenimiseks.

Sündimuse suurendamisel oleks oluline roll ka vähemalt kolmelapselist perekonda kui uut normi propageerival sotsiaalreklaamil. Kui inimeste tervisekäitumist, alkoholitarbimist või ka suitsuanduri kasutuselevõtmist saab sotsiaalreklaamiga mõjutada, siis miks ei peaks saama mõjutada ka perekäitumise aluseks olevaid mõttemudeleid, eriti kui seda toetab ka konkreetne majanduslik meede.

Kahaneva sotsiaalmaksu elluviimiseks on kahtlemata vaja läbi mõelda mitmed detailid ja nüansid. Sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa tuleks tööandja kohustuste hulgast välja tuua ja muuta töötajale paremini nähtavaks nagu praegused töövõtja maksuks loetavad palgamaksud. Samuti vajab läbimõtlemist, millised täpselt oleks kõige tõhusamad maksu kahanemise astmed ja kui kõrge võiks olla maksu protsent lapsi (veel) mittekasvatavatele maksumaksjatele, et pensionikassa saaks endiselt vajalikus mahus täidetud.

Eduka Eesti jaoks pole sotsiaalne innovatsioon täna sugugi vähem oluline kui tehnoloogiline või majanduslik. Praeguses rahvastikuolukorras pole kaotada enam võimalik, ainult võita. 

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, EMT ja Elioni, ACE Logisticsi, Combimilli ning Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.