Kas tõesti on vaja esimest surmajuhtumit, enne kui telefoni näppimine autoroolis lõpeb, küsib Äripäeva veebiarenduste projektijuht Kätlyn Koritski.
- Kätlyn Koritski Foto: Erakogu
Täna hommikul lugesin oma lapse kooli meililistist, et meie kooli ees Vene tänaval manööverdas naisterahvas hallis autos nii hoolimatult, et sõitis otsa ühele teise klassi tüdrukule. Laps pääses kerge löögi ja vigastatud käega, mille klassikaaslased kinni aitasid siduda.
Löögist suurem šokk laste jaoks oli täiskasvanud inimese käitumine. Nimelt ei märganudki ta, et oli kellelegi otsa sõitnud, sest näppis parasjagu oma nutitelefoni. Lapsed väljendasid arusaamatust, kuidas suur inimene võis lahkuda ilma kindlaks tegemata, kas kõik on ikka korras.
Telefonis või tahvlis vestlemine, surfamine ja lugemine on liikluses väga levinud. Omal ajal tehti mobiiltelefoniga rääkimisest autoroolis suur number ja muudeti kohustuslikuks handsfree peakomplekt, määrati trahve. Pärast esimest tähelepanulainet teema ununes.
Nüüd on paljudel autojuhtidel peale kuulmismeele hõivatud ka kogu tähelepanu ja nägemismeel. Arvestades, et liikluses tekivad ohtlikud olukorrad sekundi murdosa jooksul, on põhjust küsida: kuidas meie ümber vuravaid autosid üldse juhitakse? Olen näinud inimesi ekraani vahtimas nii foori taga rohelist tuld oodates kui ka maanteel 110 km/h sõites.
Millist õnnetust me ootame, et rakendada täisleppimatust selle nähtuse suhtes? Politsei võib aidata küll probleemi teadvustada ning juhuslikke rikkujaid karistada, kuid parema tulemuse tooks kaasa see, kui inimene endale ise oma käitumisest aru annaks.
Seotud lood
Tänapäeval ei räägita videokaameratest enam ainult objektide turvalisuse tagamise kontekstis. Tehnoloogia kiire areng on muutnud videovalve lahendused mitmekülgseteks tööriistadeks, mis pakuvad palju enamat kui pelgalt valvet.