Ärimehesse Panama paanika ei puutu

Kisajate suurim hirm on, et äkki kistakse nende vaiksed toimetamised maksurahaga avalikkuse ette ning keeratakse seejärel riigi rahakraan kinni. Lisaks sellele kangastuvad eelarveraha ümberpumpajatele tõsise avaliku surve all rootsi kardinad päris pikaks ajaks. Rammusat saaki tuleb püüda seal, kus on palju kala. Rahamaailmas on kõige põhjatuim katel riigieelarve, kuhu ligi pääseval  poliitilisel eliidil on meeldiv võimalus kulbiga ammutada nii palju, kui koalitsiooni tagatubades sõlmitud kokkulepped lubavad. Võimu lähedal olemine pakub erutavaid ahvatlusi rahva loodud väärtuse ehk siis maksuraha oma põhjatutesse taskutesse ümbersuunamiseks.

Professionaalseid nõustajaid, kes aitavad pumpamistehinguid viisakalt korraldada, leiab ikka. Nemad ju teevad lihtsalt oma tööd – nii hästi kui oskavad, reeglina ka väärika tasu eest. Süüdistada Panama advokaadibürood oma klientide teenindamises oleks täielik absurd. Palgamõrva puhul näiteks pole ju tegelik tapja mitte päästikut vajutav professionaal, vaid tellija, kes on oma äranägemisel määranud kellelegi surmaotsuse.

Pärast mitmepäevast šokivaikust on Eesti meediasse ilmunud ka esimesed sõnavõtud tegevpoliitikutelt, kes väriseva häälega kurdavad, et poliitikute offshore-rahaasjade avalikkuse ette tirimine võib muuta kogu maailmakorda, kuna inimeste (loe: valijate) usaldus oma valitud valitsejate vastu lööb kõikuma.

Tulevased arengud ei ole lõplikult prognoositavad. Leke võib kaasa tuua paljude elukutseliste poliitikute mugavaks istutud toolide ja sissetulekute kaotuse. Eeldada võib ka katseid seda tüüpi ebasoovitavat infovoogu summutada ja ümber suunata. Džinn Putini ja muude ebasobivate riigijuhtide mustamiseks on pudelist välja lastud, aga pudelikaelast tahab tõenäoliselt ka palju muud kraami välja pulbitseda. Inimesele, kes on pühendunud oma elu ja seeläbi ka muu maailma paremaksmuutmisele, on mängud riigieelarve raha ehk siis üldrahvaliku väärtusega vägagi vastukarva.

Lihtsustatult on ju olukord selline: jõu ähvardusel on ta sunnitud märkimisväärse osa oma loodud väärtusest andma mingite tegelaste kontrolli alla, kelle üks olulisemaid eesmärke on vähemalt osa sellest mingil viisil oma n-ö perefondi suunata.

Ärimaailmale ei tähenda see n-ö megaleke sisuliselt mitte midagi. Ärimehed ei teeni reeglina korruptiivset tulu, vaid püüavad seda korruptantide karvaste näppude eest hoida.

Kaasaja avatud maailmas on inimese oma asi, kus ja millises jurisdiktsioonis ta oma äritegevuseks vajaliku juriidilise isiku loob ja kus pangaarve avab. Ükski seadus ei takista ja ei saagi seda takistada, tegu oleks otsese inimõiguste piiramisega. See ei sobikski mingil viisil kaasaegsesse maailma, kus ajude ja kapitali vaba liikumine on üks põhiväärtusi.

Mõnevõrra ajast maha on jäänud ka maksustamise seostamine inimese residentsusega. Kui inimene elab oma mingitest kaalutlustest lähtuvalt näiteks Lõuna -Eestis ja töötab samal ajal interneti vahendusel Silicon Valleys, tekib üsna huvitav maksuõiguslik olukord. Kas see on oluline, kus asub inimese füüsiline keha – või see, kus asuvad tema ajud ja ametialane ning tootlik tegevus?

Sama lugu on ka ärimeeste ning nende valduses olevate ettevõtete puhul. Lääneriikide ning valitsuste üha jõhkramaks muutuv maksusurvestamine viib üha enam selleni, et inimesed kolivad ka oma füüsilise keha ning perekonna sinna, kus on nende ajud. Ja paraku ei ole need sageli lääneriikide mõistes kõrge maksukoormusega riigid. Analüütilise mõistusega inimest ei ole võimalik särava maksupropagandaga ära petta, seda enam, kui maksutulud tikuvad märkimisväärses ulatuses skeemitamise tulemusena konventeeruma poliitikute isiklikuks varaks.

Ärimees kuulub iseendale ja oma perekonnale, mitte mingile seltskonnale, kes nutikate valimisvangerdustega parajasti kusagil võimule ja valikule rahakatlale ligi on saanud. Sellest tulenevalt valib ta ise just temale sobiva jurisdiktsiooni oma asja ajamiseks. Asjaolu, et keegi on mingitel teistel kaalutlustel infomüra saatel tituleerinud teatud jurisdiktsioonid heaks ja teised pahaks, ei tähenda midagi. See on lihtsalt kellegi omakasu teeniv subjektiivne klassifikatsioon.

Ettevõtja teenib äritegevusega raha endale ja oma perekonnale, kasutades selleks turul vabalt saadaolevaid legaalseid instrumente. Poliitik (ka tipp-poliitik) on riigiametnik, kelle sissetulekud peavad piirduma temale valija poolt määratud palga ja muude hüvedega. Korruptiivsel teel teenitav tulu peab olema raske käega karistatav, eriti maksuparadiisidesse sahkerdatud tulu. Seega, Panama paanika taustal sõeluvad püksid püüli eelkõige n-ö korralike riikide poliitikutel.

Riik, kes soovib omale seadusekuulekaid kodanikke, peab suutma kõigepealt korraldada rahva motiveerimiseks riigijuhtide seaduskuulekuse. Vastasel juhul tekib seos kirikuõpetajaga, kes palub kogudusel käia tema sõnade, mitte tegude järgi.