Peitusemäng advokaatidega

Panama andmeleke sai alguse advokaadibüroost, need olid advokaadid, kes võimaldasid maksupettusi ja kriminaalidel oma kuritegusid peita. Skeemi osad olid ka maailma suurimad pangad, nagu HSBC, Credit Suisse, UBS Group ning ka eestlastele kodusem Nordea. Enam ei räägita osaluste peitmisest eluheidikutest tankistide taha, vaid pankade ja advokaatide tahtlikult või tahtmatult sündinud kuritegevusest maksuparadiisi kardinate taga.

Ka Eestis on osaluse usaldamine advokaatide nimele enam kui tavaline. Mainekad ja mõjukad Eesti inimesed on seda teenust kasutanud. Advokaat Siim Roode selja taha on peitunud mõjukas reformierakondlane Rain Rosimannus. Autorolloga sarnase skeemi punus Roode ka õunaärimees Toomas Rüütmannile. Ka metalliäris tegutsevale perekond Levadale pakuti sarnast teenust. Advokaat Helmut Pikmets on esindanud Tartu suurärimehe Neinar Seli huve. Jürgen Järvik peitis koos hiljuti ulatuslikus maksupettuses süüdi mõistetud Marko Kaleviga advokaatide abil osaliselt oma huve kütuseäris. Maksunõustaja ja riigikogu erakondade rahastamise järelevalve komisjoni esimees Ardo Ojasalu, kes vastutab erakondade rahastamise läbipaistvuse eest, on aidanud Luksemburgi maksuparadiisi peita näiteks kurikuulsa ehitusfirma Facio omanike ärisid.

Läbipaistev vastutuse usaldamine advokaadile, nagu seda tehti näiteks Tallinna Sadama puhul, ei saa olla taunitav. Miks peab aga ärimees peitma end nii oma teenuse tarbijate, koostööpartnerite, rääkimata riigiasutuste eest?

Probleemi olemust tunnistab ka hiljaaegu advokatuuris muudetud juhend, mis märgib, et kuigi paljudel juhtudel võib osaluse hoidmine ja juhtorganis osalemine olla õigusteenuse osana vajalik ja kasulik, siis peab tegevus olema läbipaistev ja professionaalne. Vältima peab olukordi, kus ebaausate kavatsustega ettevõtjad kasutavad oma vastutuse peitmiseks või vältimiseks advokaatide teenuseid.

Ebaausat peitmist kasutatakse enamasti maksupettuste, firma kehva käekäigu korral varatuks tegemisel, lihtsamalt öeldes, võlausaldajate eest vara peitmisega. Aina enam on Eesti kimpus sellega, et majanduskuritegude uurimiseks pole ressurssi ning võlausaldajate õigused on vähe kaitstud. Pigem võiks öelda, et oma võla nõudmine on lausa karistatav. Lootusetus olukorras võlausaldaja peab oma tühjast taskust lisa leidma ja maksma selle riigile, kes ise ei suuda tankistidelt ja pahatahtlikelt ärimeestelt võlgu kokku korjata. Nad peavad maksma riigile peale, et viimane tunnistaks, et võlausaldaja on varatu.

Eesti võlausaldajate liidu andmeil lõpetas mullu pankrotiga vaid 4 protsenti võlgades ettevõtetest. Ülejäänud 96 protsenti kustub ise, kasutades selleks tasuta riigi pakutavat teenust äriregistri näol. Miks riik selle teenuse eest raha ei küsi? See on ju tulus äri, sest nn isekustuvaid lohakaid ärimehi, kes majandusaasta aruandeid ei esita, on tuhandetes. Need 96 protsenti firmadest on võlgadega firmad. Võlgu ollakse inimestele, riigile. Ausad ärimehed ei saa oma osutatud teenuste või kaupade eest tasu kätte, riigil jääb raha kogumata.

Mullu arvutas maksuamet kokku, et ligi pool kogu maksuvõla summast kuulub variisikutega firmade kanda. Selle riigile maksmata summa, teenisid ebaausad ärimehed ja tankistid. See raha võinuks parendada Eesti inimeste heaolu. Keskkriminaalpolitsei majanduskuritegude büroo on tänavu võtnud fookusesse pankrotimeistrid. Jääme töövõite  ootama.