Mida teha, et vanast peast rikas olla?

Küllap on meil kõigil kogemusi oma ringkonnast ja perest, kus me näeme ja kuuleme, et vanematel inimestel ning meie endi vanaemadel ja vanaisadel on n-ö kirsturaha tallel. Elukogemus on neid õpetanud, et alati peab raha olema hinge taga, olgu ükskõik mis ajad.

Ise imestan alati, et olles üle elanud palju ajaloolisi sündmusi, kus ühe etapi muutus teiseks sööb ära inimeste säästud kas inflatsiooni, rahareformi, sõdadega või mis iganes protsessi käigus, on nad mõne aja jooksul jõudnud uuesti oma nn portfelli kasvatada. Nii palju, et jätkub nii elamiseks kui ka lastelastele andmiseks. Pole ime, kui vanad inimesed toetavad enda täisealisi lapsi nende rasketel hetkedel.

Näen seda oma isa pealt, kes on juba 80aastane. Eluaeg keevitajana töötanud mees ei ole kunagi olnud rahaliselt rikas. Ometi, olles üle elanud kõik ajalookeerised, elab ta edukalt ajaliselt rikka inimese elu, mis ongi ju tegelikult meie kõigi eesmärk – olla oma tegemistes vabad, omades kontrolli omaenda aja üle ja seda kuni viimase päevani.

Isa on rikas inimene. Veel kord, mitte rahaliselt, vaid ajaliselt. Oma säästudest suudab ta elada veel vähemalt 10 aastat, isegi kui riik peaks mingil põhjusel pensionimaksed lõpetama.

Tavaliselt on vanainimeste varud sularahas, heal juhul seisavad need pangaarvel. Ärksamad hoiavad oma raha deposiidis, mis praegu on küll vilets variant intressi teenimise seisukohalt. Kuid kuna vanemad inimesed ei saa lubada enesele rahast ilmajäämist (riskimist), siis nii see on. Vähemalt minu kogemus väidab, et egas nad suurt teagi, mis oleksid muud võimalused.

Sisuliselt võime väita, et selliste inimeste investeerimise riskiaste on äärmiselt konservatiivne. Hoida raha pangaarvel sisaldab vaid ühte riski – pank võib minna pankrotti, kuid hoiuste tagamise seadus garanteerib vähemalt osaliselt sellise riski.

Õigustatud on küsimus, kas selles eas inimesed üldsegi vajavad veel investeerimist, kui nad suudavad ära elada oma säästudest, mis sularahana madratsi vahel või pangakontol. Nad on head näited sellest, kuidas nüüd, vanas eas, saavad nad garanteeritud sissetulekut riigilt lisaks oma säästudele, millest heal juhul jagub surmani ja jääb veel ülegi. Hea näide vildakas mõttes, sest investeerimisega ei ole siin mingit pistmist. Nad on läbi käinud vaid pool teed ehk tegelenud terve elu vaid säästmisega.

Ajad on erinevad. Kaudselt võib öelda, et praeguste pensionäride investeeringuks oli terve elu madalapalgaline töö, kuid siiski see tasus end ära sellega, et nüüd on neil võimalik riigilt pensioni saada ja see tagab täpselt nii palju, kui suured on tema kulutused. Lisaks säästud.

Tänapäeva neljakümnestele ja noorematele pole sellist luksust ette nähtud. Ajalugu on muutunud. Kinnisest kommunistlikust riigist on saanud turumajanduslik kapitalism, kus piirid on valla. Eesti jookseb töökätest tühjaks järgneva 50 aasta jooksul, kui riigile ei leita mingit erilist kullasoont. Ja miks peaksidki noored siin püsima? Külm, kallis ja pime ääremaa.

Need, kes paigale jäävad, peavad hakkama ülal pidama aina enam vananevat rahvast. Lumepall, mis puruneb lõpuks oma raskuse all ja ei ole jätkusuutlik. Tootmismajandus asendub järk-järgult ümberjaotamisega, kus rikkust juurde ei toodeta.

Jättes kõrvale riigi tegevusplaani ja võimalused leida kullasoon, tekib küsimus, kuidas on võimalik tänapäeva noortel elada ka vanas eas inimväärset elu.

Vastuseks saab olla ainult elukestev investeerimine, mis peaks algama nii varakult kui võimalik. Tarkus ütleb, et rikas on see, kes elab intressi intressidest. See tähendab eksponentsiaalset varade kasvu aastakümnetega. Alustades passiivse 1000 euroga kahekümneselt versus kolmekümneselt, on 7% aastatootluse juures 65. eluaastaks vahe ligi 30 000 eurot.

Elukestev investeerimine on oma vara teadlik kasvatamine säästude ja sissetulekute perioodilise investeerimisega. Ideaalis kestab see terve elu. Erinevatel eluetappidel ja vanuste juures muutuvad ka strateegiad. Mida noorem oled, seda kõrgemaid riske talud (aktsiad, laenud, ettevõtlus), vanemas eas aga oled pigem konservatiivsem (aktsiad, võlakirjad, indeksifondid, kinnisvara). Eesmärgiks on mitte kunagi kulutada oma investeeringuid, vaid elada nende toodetud kasvikutest – intressidest, dividendidest, kapitalikasvult.

Edasijõudnud aga võiksid mõelda palgatöö lõpetamisele ja oma aja investeerimisele ettevõtlusesse. Ehk siis selle asemel, et investeerida madala tootlusega ja kõrge riskiga palgatöösse, investeeri piiramatu tootlusega ettevõtlusesse. Selle halvem külg on ebaõnnestumine, kuid kõik positiivsed pooled – peamiselt majanduslik- ja ajaline vabadus – kaaluvad selle kuhjaga üles.

Raha hauda kaasa ei võta. Eetiline probleem, kas siiski viimaseks päevaks tappa oma kuldmune munev part või pärandada see oma järeltulijatele, tuleb ise lahendada.