Miks rumalus ei lase riigil rikkaks saada?

Ühine rumalus valitseb suurt osa mõtlemisvõimelisi inimesi, aga kuna siirded on arenenud kaugele, siis seesama võime on hakanud tuhmuma. Loeme iga päev petturitest, kes pendlit ühes käes ja horoskoopi teises käes lehvitades rumalatelt raha välja petavad. Hiljutine pealkiri Delfist räägib, kuidas rahvas on hakanud esoteerikat veelgi rohkem kummardama, imekristallide müüja Kuressaarest olla kordades oma poe käivet kasvatanud. Talle ei jää alla energiaaluste ja vee kvantomadusi muutvate prossidega kaupleja, biogeoloogid oma pendlitega, feng shui šamaan, homoöpaatiliste terakeste müügimees, rääkimata ravitsejatest, tulevikukuulutajatest ja muudest nõidadest. MMS-skandaali nagu ei olekski olnud.

Ilmselt jagatakse Eestis selles valdkonnas ringi miljoneid eurosid aastas. Pragmaatikuna võib öelda, et tegu on ju ettevõtjatega, kes äkki isegi makse maksavad, kui nende juures saab kaardiga või arvega maksta. Mis on seal siis halba, et inimene vabatahtlikult oma palgakese sellisele turule viib, saades vastu meelerahu?

Platseebo ehk suhkrutableti müümine originaalravimi asemel on ilmselt siiski seaduslik. Kui röövimist ei ole toimunud, siis on tegu vabatahtliku ostu-müügiga, lepinguga. Leping teatavasti ei ole leping, kui sealt puuduvad sanktsioonid. Need aga puuduvadki – tehingu müüja ei vastuta kuidagi oma toodangu kvaliteedi eest, veel vähem, ta ei võta kunagi oma kaupa tagasi.

Sellist tölplust aitavad innukalt levitada ka kõikvõimalikud meediaväljaanded. Portaalid oma nn ühise peldikuseinaga on eriti aktiivsed, sest see aitab neil saada klikke. Televisiooni vaadatumad saated on nõidade tuleproovid, sest sinna vahele saab müüa reklaami. Kokkuvõttes võib öelda, et raha ei haise, eesmärk pühitseb abinõu.

Kas saabki meediat selles süüdistada, et nad tahavad teha äri, omanikele kasumit teenida? Tõepoolest, ei saa. Nii see ratas ringi käib. Rumaluse hulk ajas suureneb, integreerides selle kõverjoont ja ekstrapoleerides seda tulevikku, ei ole sealt miskit ilusat paistmas. Rumal rahvas ei vääri kuidagi iseennast.

Kui tavainimesel on põhiseaduslik õigus olla rumal ja teha mittemõistuslikke otsuseid, siis võiks eeldada, et eliit kui kõrgema intellekti koondumine, suudab toimetada oma tegevust veidikenegi tarkusest lähtudes. Siiski, samasugune diagnoos on levinud ka avalikus võimus.

Mõni aasta tagasi ostis päästeamet omale Sniffeksi-nimelise seadme, mis pidi n-ö lõhna järgi ära tundma ja avastama kõik lõhkeained. Seadet kasutati ka Bushi Eesti-visiidi ajal. Ei pea vist mainima, et tegu oli tavalise umbluuga, mille õnge läks riigiamet.

Kui hulabula propageerimisega tegeleb igapäevaselt erameedia, siis ka riiklik ERR on neile andnud abikäe ja rahva raha abiga turgutab ajukasvajat saatega „Halloo, Kosmos“. Iga nädal võib sealt kuulata tundide kaupa kõiksugu imeinimesi, kes ravivad ja ennustavad, lendavad ringi universumis ja paljastavad vandenõusid.

Riiklik usupropaganda on jõhker. Peapiiskop Urmas Viilma näitab oma loengutel statistikat ja graafikuid, kus ta on nukker selle pärast, et usuõpetus koolides ei ole kohustuslik. Paraadidel kuuleme rääkimas kaplaneid. Jõulude ajal näeme riigipäid teleris jumalateenistustest osa võtmas.

Kutsekvalifikatsiooni Sihtasutus (Kutsekoda) hoolitses aga homöopaatide, refleksoloogide, aroomiterapeutide jt riikliku tunnustamise eest. Järgmisena on oodata kaardimooride, pendlimeeste ja astroloogide kutsestandardeid, et saaks ikka kindel olla, kes on päris ja kes isehakanud.

Ei saa süüdistada avalikke teenistujaid sellistes tegevustes, kuna nemad on ka samad inimesed meie hulgast. Nende eripära on küll see, et oma ametites on nad rohkem nn elavad surnud, kes täidavad kõrgemaid käske. Ei ole tähtis, kas see on mõistlik käsk. Kui vaja, raiskame sadu miljoneid. Kui vaja, reguleerime. Üle 300 seaduseparanduse viimase aasta jooksul on hea näide.

Harimatu ja rumala rahvaga kaua oma riiki üleval ei pea. Võimu seisukohalt on muidugi hea, kui inimesed ei mõtle iseseisvalt, vaid usuvad kõike, mis neile räägitakse – klassiviha õhutamine, madalad palgad, katkised hambad, tõrvikurongkäigud, ümberjagamispropaganda, korruptsioon, vastutamatus, demagoogia, rassiviha, võimuiha.

Õpetajate palkasid on igavesti raske tõsta, sest selleks ei jätku kunagi raha. Palju lihtsam on tõsta saadiku palka, raha leidub selleks alati. Mis oleks, kui seoks õpetajate palga riigikogulase palgaga? Mis oleks, kui võtaks ülimaks eesmärgiks inimeste harituse ja noorte hariduse?

Senikaua aga tekitab rumalus vaesust juurde, see omakorda haigusi. Ja sellest ka järjekorrad harmoonikute, esoteerikute, ravitsejate, nõidade ja umbluuga kauplejate juures.