Loodan surra 75aastaselt

Vanadus võib meid muuta elujõuetuks ja viia seisundisse, mis pole küll hullem kui surm, kuid sellegipoolest oleme elust välja lõigatud. Me pole enam loovad, töövõimelised ning me ei suuda anda oma panust ühiskonda.

Vanadus võib muuta ka seda, kuidas teised meid näevad, meisse suhtuvad ja mäletavad. Võib juhtuda, et meist saavad mannetud ning isegi haledad inimvared.

Väljaandele The Atlantic kirjutas vastakaid tundeid tekitanud arvamusartikli Ameerika Ühendriikide onkoloog ja bioeetik Ezekiel J. Emanuel, kes ütles, et loodab surra 75aastaselt, kuna elu pärast seda poleks tema jaoks enam õnn. Ta tahaks surres tunda end veel täisväärtuslikult ja olla vaba igasugustest vaimsetest ja füüsilistest puudustest.

Pikem eluiga ei taga suuremat rahulolu

Emanueli arvamuses on iva, sest kuigi surm on kaotus, mis jätab meid ilma kogemustest ja hetkedest, mida saaksime veeta koos abikaasa, laste ja sõpradega, võib ka liiga vanaks elamine osutuda piinarikkaks.

Tänapäeval on keskmine eluiga märgatavalt kõrgem, kui see oli näiteks 100 aastat tagasi. Inimesed näevad ka vaeva, et elada kõrge vanuseni – toitutakse tervislikult ning tehakse sporti, justkui lootuses surma petta.

See on hea, et inimestel on soovi elada kaua, aga kes tagab meile, et 80- või 90aastaselt oleme sama õnnelikud ja terved, kui oma 20., 30. või 40. eluaastates?

Vanadus ei pruugi tähendada kvaliteetaastaid. Kuigi eluiga on kasvanud, valmistab vanadus endiselt terviseprobleeme. Vanemas eas inimestel on raskem liikuda, tervisele on suuremad riskid ja see muudab elu vaevarikkamaks.

Kuid on ka teisi näiteid. Maailma edukaim investor Warren Buffett on 85aastane ning särava mõistuse ja hea tervisega.

Suurbritannia kuninganna Elizabeth II tähistas tänavu enda 90. juubelit. Ta on jätkuvalt elurõõmus ning temast kiirgab sarmi ja noorust.

Täisväärtuslik elu

Mõtiskluskoht on kindlasti ka see, mis on täisväärtuslik elu. 600 aastat enne Kristust kirjutas vanakreeka riigimees Solon Ateenast, et täisväärtuslik elu on see, kui sul on terved lapsed ja sa näed neid üles kasvamas ning kui sa sured kangelaslikult lahingus oma kodumaad kaitstes.

Solonit võib olla keeruline mõista selles osas, kuidas võib pidada täisväärtuslikuks surma lahingus, kuid tema kirjutatu põhjal saab järeldada, et inimhingel on sügavam eesmärk kui lihtsalt materiaalsed väärtused.