Eestit võib Rail Balticuga tabada hiiglaslik majandusprobleem, mille võimalikkust valitsus on seni järjekindlalt ignoreerinud, leiab ettevõtja ja juhtimisteaduste dotsent Endel Oja (IRL).
Praegu ei ole peale peamiselt soovunelmatele tuginevate prognooside ja AECOMi uuringu (analüüsi baasandmed tuginevad 2008. aasta andmetele) suudetud tuua esile arvutusi, mille alusel saaks otsustada projekti tasuvuse üle. Jutud nn kaasnevatest positiivsetest mõjuritest, nagu kaitsevõime tõstmine, ei ole tõsiseltvõetavad.
Kirvega sääse kallal
Me ei ela enam teise maailmasõja tehnoloogia tingimustes. Samuti on marginaalse tähtsusega reisijatevedu Rail Balticul ja seda väheneva mõjuga lõuna poole liikudes, sest autotranspordi teekond Poola suunas vastavalt lüheneb. Siit ka Rail Balticu kontseptsiooni peamine tehniline möödapanek: tunnistades, et selle trassi põhieesmärk on kaupade vedu kiirusel kuni 120 km/h, planeeritakse ehitada trass, mis on arvestatud rongide kiirusele kuni 240 km/h.
Probleemi majandusliku n-ö pommi moodustab riigi planeeritav pretsedenditu omafinantseering (vähemalt 260 miljonit eurot), millele lisanduvad trassi püsivad (igavesed) hooldus- ja remondikulud iga-aastaselt alates 30 miljonist eurost, millest seni selgusetu osa peaks kaetama raudtee kasutustasu arvel. Seejuures tunnistatakse, et kuna hooldustööd vajavad spetsiifilist tehnikat, siis tuleb vastavad teenused importida. Selliste kohustuste (tõenäoliselt riigilaenu kujul) võtmine seab kahtluse alla riigi jaoks hoopis vajalikumate sisemiste infrastruktuuri investeeringute (maanteed, energeetikaobjektid) ja ka isetasuvate (näiteks Saaremaa sild) tegemise.
Kas liiga hilja?
Seni ei ole Rail Balticu apologeedid vastanud lihtsale küsimusele: miks ei saaks ligi kümme korda väiksema investeeringuga kasutusele võtta muutuva teljevahega veermikku ja seeläbi üldse loobuda ponnistamast uue megaraudtee rajamise nimel? Siinkohal tuleks meenutada lihtsat majanduslikku põhitõde: kaubaveo jaoks ei ole määrav mitte vahemaa, vaid hoopis veoteenuse kogumaksumus. Seega, kas valitsus esitab üldsusele sellise äriplaani, mis õigustab seniseid lootusi Rail Balticule, või kui seda ei tule, siis tunnistatakse ausalt oma viga ja loobutakse tagasipöördumatust majanduslikust avantüürist enne kui hilja.
Seotud lood
Juba 10 aastat tagasi valiti välja Rail Balticu parimaks lahenduseks Tallinna-Tartu-Valga trass. Teadmata asjaoludel vahetus see ühel hetkel Pärnut läbiva trassiga ja niisugune lahendus tuleb peatada, kirjutab emeriitprofessor Raik-Hiio Mikelsaar.
Kuigi viimase kolme aasta jooksul on Rail Balticu tulevases trassikoridoris saanud uue omaniku üle saja kinnistu, ütlevad maaomanikud, et oleks trassist teades tehingu parema meelega tegemata jätnud.
Lindströmi müügitöö eripära seisneb iga tiimiliikme tugevuste ärakasutamises ja arendamises. Just müügiinimeste koolitamine ja vastutuse andmine nende eelistuste põhjal aitab püsivalt leida ja hoida motiveeritud töötajaid, selgub saatest “Minu karjäär”.