Digitaalse sularaha riik

Oluline on, et paberraha ei kao enne, kui riik loob digitaalse sularaha kasutuselevõtu raamid. Tegemist pole mitte riigi sekkumisega turule, vaid vastupidi, riik saaks siin hoopis luua täiesti uue turu eri toodetele.

Kui uskuda Eesti Panga 2012. aasta statistikat, siis sularaha käitlemise kulu ühiskonnale on tervikuna 0,6% SKPst, mis nominaalväärtuses tähendab ligikaudu 120 miljonit eurot. See number ei tundugi nii uskumatu, kui mõelda, milliseid toiminguid sularaha käitlemine tähendab nii ettevõtjatele kui ka pankadele. Juba sularaha trükkimise kulud on märkimisväärsed. Näiteks föderaalreservi andmetel oli Ameerika Ühendriikides 1 dollari trükkimise kulu on 5 senti (puhtalt trükkimise kulud kokku olid ligikaudu 720 miljonit dollarit).

Digitaalse sularaha kasutuselevõtuga oleks peale kulude vähendamise võimalik likvideerida olulises osas varimajandus, vähendada suuresti ümbrikupalga maksmist ja käibemaksupettusi (käibe varjamine), mis tagaks ausa konkurentsi ning väärilise sotsiaalkaitse inimestele (väheneks halduskoormus). Vähendada on võimalik kriminaalsete tegevuste ohjeldamisele kuluvaid ressursse (valeraha, teised rahapesualastest süüteod, nt narkoraha legaliseerimine).

Mida peab tegema riik

Riigi ja pangaliidu roll peaks olema digitaalse sularaha kasutuselevõtu propageerimine ning viimine ühtsele põhimõttele (sh arengukava väljatöötamine). Praegu turul toimivatel makselahendustel pole digitaalse sularaha tunnuseid ja nad ei paku alternatiivi sularaha ärakaotamiseks. Näiteks Paytailor ja Telia kasutavad mobiilmakselahendust, mis tähendab sisuliselt võlanõuete ülekandmist ühelt isikult teisele – aga pole tagatud maksete anonüümsus ning tegu pole detsentraliseeritud makselahendusega (riigil pole kohustust tagada finantstehingute võimalikkus ka Piusa koobastes). Kuni need kaks tunnust pole tagatud, jääb sularaha kasutusele.

Kõigepealt tuleks saada krediidiasutustega kokkuleppele, kuidas ja mil viisil internetipangast või siis ka sularahaautomaadist (või mõnel muul moel) saaks konverteerida rahalisi vahendeid üks ühele kursiga nutitelefoni või mõnda muusse seadmesse (näiteks QR-kood või mõni muu viis). Praegu pangad seda ei võimalda ega paku ka ise (kahtlemata peaks siin oma ideoloogiline sõna olema öelda keskpangal). Lahenduste leidmiseks tuleks kindlasti teha koostööd ülikoolide ja teadusasutustega, tagamaks autentne ja turvaline vahendite mahalugemine pangast seadmesse. Sellega võikski riigi roll piirduda: raami loomine ja uue turu tekke võimaldamine.

Kust algab konkurents

Uus turg seisneb selles, et nii start-up’id kui ka väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted saavad hakata pakkuma omapoolseid lahendusi digitaalse sularaha seadmete, äppide vms väljatöötamiseks (nn elektroonse rahakoti loomiseks ilma pangakontot omamata). Lahendused litsentseerib finantsinspektsioon (järelevalvaja), kes hindab seadmete ja/või äppide vastavasust etteantud nõuetele (et oleks tehniliselt võimatu nt double spending). Kui rahalised vahendid on kantud seadmesse või nutitelefoni, siis maksete tegemiseks ei peagi seadme turvalisuse tase oleme ilmtingimata ääretult kõrgtehnoloogiline. Seade peaks olema lihtsalt vahend raha kui väärtuse kandmiseks, mitte otselink pangaga.

Siin tekikski turu enda konkurents:

- kes tagab anonüümse makselahenduse;

- kes tagab detsentraliseeritud makselahenduse;

- kes pakub makselahenduse puhul teenustasusid odavamalt (sh tasuta);

- kes tagab offline-makselahenduse;

See annaks teaduslikuma tõuke IT-sektorile. Oluline ongi, et riik ja pangaliit looks nn avatud turu loogikal ühtse standardi ja arhitektuuri digitaalse sularaha käibelevõtmiseks. Praegu arendavad turulolijad süsteeme eri loogikaid ja lahendusi kasutades, mis võib teatud mõttes viia tulevikus roaming’u vajaduseni, sest vastasel juhul peab kaupmees piltlikult öeldes soetama endale terminalid, mobiilsed äpid, NFC-seadmed jne (hullemal juhul eri tootjate äpid või terminalid). Erisuste paljusus kindlasti vähendab selliste lahenduste kasutuselevõttu.

Praegused makselahendused ei paku alternatiivi sularahale, sest ei taga maksete anonüümsust ega detsentraliseeritust. Sestap võikski riik luua täiesti uue turu sularaha ärakaotamiseks. Võita oleks sellest kõigil: nii pankadel, ettevõtjatel, tarbijatel kui ka riigil tervikuna. Digitaalne sularaha võiks olla järgmine märksõna Eesti kui e-riigi kuvandis. Mõnevõrra äärmusliku meetmena võiks kaaluda tulevikus ka kohustuslikku üleminekut teatud osas digitaalsele sularahale.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, ACE Logisticsi, Eesti Gaasi, Silberauto, Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor ja Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.