Lase lapsel magada

Kool peab algama kell kaheksa hommikul, sest nii on see kogu aeg olnud. See on dogma, mille järgi on aastakümneid koolide tööd korraldatud. Niimoodi on arvestatud ühistranspordi graafikuid, tööandjad on tööpäeva alguse paika pannud varajaste lapsevanemate järgi. Muidu võiks tööpäevaga hiljem ka alustada, aga kes põnnid kaheksaks kooli viinud, koju tagasi ei jõua ja tuleb tööle tegevust otsima.

Enamik kella kaheksaks kooli minevaid lapsi ärkab pigem enne seitset ja neist omakorda suur osa, eriti põhikooli lõpus ja gümnaasiumis, saab harva koolinädala sees nautida kas või kaheksatunnist und.

Nii kuluvad koolides esimesed tunnid pigem ärkamisele kui aktiivsele õppimisele. Argument, et kui alustaks koolipäeva hiljem, tuleks tunnid kuskilt tasa teha, kaotab mõtte, sest poolunes õpilane nagunii ei õpi, pigem õpetaja õpetab.

Kättevõtmise asi

Ma saan aru argumendist, et raske on olukorda muuta, sest oleme praeguse seisuga harjunud. Sellist argumenti kasutatakse igas valdkonnas igasuguste muutuste vältimiseks. Kui aga keegi teeks otsa lahti – ma vaatan teie poole, tööandjad – ja lepiks oma piirkonna koolidega kokku, püüaks tõsiselt kooli ja tööpäeva algusaega sünkroniseerides tund aega hiljem alustada, võib see ootamatult isegi tulemuseni viia.

Aastaid kestnud argumenteerimine, miks ei saa, teeb meid küll väitluses osavamaks, aga lapsed viime seni ikka unesegastena kooli. Usute või mitte, aga koolid on sama ühiskonna osa, milles me kõik tegutseme, ja kui kooli jõuab sõnum, et hilisem tundide algus nt alates seitsmendast klassist on hästi, tekib koolidel tõsiseltvõetav põhjus selle nimel ka pingutada.