Tasuta asju pole olemas, on olemas tasutud asjad, tuletab Äripäeva peatoimetaja meelde nii riiklike üürimaju rajama hakkavale Urve Palole kui ka kõigile teistele.
- Meelis Mandel Foto: Vikipeedia
Minister Urve Palo eestvedamisel otsustas
valitsus toetada üürikorterite rajamist 62,5 miljoni euroga. Taustal kõlavad muljetavaldavad loosungid, et nüüd lõpuks parandab riik inimeste elamistingimusi ja lehvivad punalipud.
Valitsus leiab, et ehkki näiteks Kohtla-Järvel on esimese linnana asutud tühje kortereid riigile kinkima, on üürikorterite ja elamuehituse turul nii suur turumoonutus, mis nõuab maksumaksja raha eest sekkumist.
Samal ajal luuakse komisjone kaalumaks veerand sajandit tagasi ellu viidud omandireformi osalist tagasipööramist, et sundüürnikele riigieelarvest tagantjärele raha anda. Tundub imelik? Aasta tagasi tundus riiklike üürikorterite programm samuti.
Aga 90ndate riigiettevõtete erastamisprogrammi tagasipööramine? Tundub samuti praegu veider mõte, kuid äkki aasta pärast enam mitte. Erastamine tegi ikka väga paljudele haiget. Või kolhooside ja sovhooside likvideerimine. Õudne mõelda, mis sellega veel kaasnes.
Tasuta asju pole olemas. On olemas tasutud asjad. Tasutud ühistransport. Tasutud kõrgharidus. Tasutud riiklik üürikorter.
Kui ma eelmisel kevadel riiklikest üürikorteritest kirjutasin, tsiteerisin oma särgil olevat Ronald Reagani 9 maailma kõige hirmsamat sõna: „I'm from the government and I'm here to help“. Näib, et sellise särgiga enam varsti tänavale minna ei saa, saab peksa.
Ongi juhtumas see, mida toona kartsin. Tallinna valitseva pundi eeskujul hakkab ka Eesti valitsus endale maksumaksja rahaga tootma poliitikutest otseselt sõltuvaid valijaid. Seega näeme millalgi ka riigipoode ääremaadel. Tasutud ühistransport juba levib nagunii.
Seega levivad ka augud tänavatel kiiresti pealinnast välja. Ainult et kui Tallinnast välja sõites informeerib meid linnapiiril loosung „Head teed“, et löökaugud jäävad selja taha, siis kuhu meil Eesti muutumisel Tallinnaks minna on? Mis loosung Eesti piirile panna?
Seotud lood
Muuseumikvaliteediga kunsti on võimalik osta vähem kui poole iPhone’i eest, leiab investor Riivo Anton. “Ma paneks piiri 500 euro peale– sealt on kindlasti võimalik leida häid teoseid, mille järeltulijad saavad pandimajja viia.”