Vähem riiki, rohkem turumajandust!

Eesti riigi osakaal majandusest on praeguseks kerkinud juba üle 40%. Kuigi jääme selle näitajaga alla Euroopa Liidu keskmise 50%-le, on see siiski oluliselt kõrgem kui kapitalismi hällis Ameerika Ühendriikides. Paraku on selle statistika tagajärg kurb asjaolu, et ameeriklased on eurooplastest rikkamad.

Tänapäevased riigi abisüsteemid ja turvavõrgud on enamjaolt välja töötatud nii, et abivajajale antakse õnge asemel kala. See on aga ühekordse toimega abivahend ning pikaajalises perspektiivis ei too mingit muutust ei abivajaja hoiakutes ega tule kasuks ka turumajanduse arengule.

Ka on riigi abisüsteemid välja töötatud nii, et riik näib kõige paremini teadvat, mida inimesed tahavad, otsustades ise nende eest. Selle asemel aga võiksid abivajajad saada ise valida, kellelt nad abi saavad ja kuidas nad abiks saadud vahendeid kasutavad. See paneks tööle turumajanduse mehhanismi, kasvataks majandust ning abivajajad saaksid kala asemel õnge.

Euroopas on probleem olnud see, et noored ei taha enda kodust välja kolida ja seetõttu elatakse koos vanematega ka 30aastasena. Sest miks peakski välja kolima? Elu on ju mugav, arved makstakse, toit tuuakse lauale ning kõik on lihtne. Selline mugandumine viib aga mandumiseni, kus iseseisvalt enam tegutseda ei tahetagi.

Ka ettevõtted, mis sõltuvad palju riigi toetustest, ei pea püsimajäämiseks vaeva nägema. See tähendab samamoodi mugavdumist ja mandumist. Ma ei ütle, et toetusi ei tuleks üldse maksta, aga kui neid peab kogu aeg maksma, siis milleks sellist ettevõtet üldsegi vee peal hoida?

Teine probleemkoht on liigsed regulatsioonid. Pärast 2008. aasta finantskriisi nägime, kuidas pankadele kehtestati karmimad regulatsioonid. See oli justkui karistus finantskriisi põhjustamise eest. Kui toetused tekitavad mugandumist, siis liigsed regulatsioonid takistavad ettevõtetel kasumit teenida ja lisaväärtust luua. Liigne regulatsioon pärsib samamoodi vabaturumajanduse arengut.

On hämmastav, kui hästi suudavad inimesed ise hakkama saada, kui neile ei öelda pidevalt ette, kuidas midagi võib teha. Samamoodi võiks minu arvates olla majandusega – vähem regulatsioone ja ettekirjutusi, las vabaturumajandus ise teeb oma parimad valikud.

Oleme jõudnud jõukama Eestini, kui kunagi varem on olnud. Ärme hakka lämmatama vabaturu mehhanisme, mis meid nii kaugele on toonud.