Eesti Loto erakätesse?

Tihti öeldakse, et riigiettevõte on ilma omanikuta ettevõte. Et riik omanikuna ei ole võimeline mõtlema äriliselt, ei julge riskida ja kasvatada ettevõtteid suurte hüpetega.

Veel on öeldud, et Eesti Loto ei ole riigi jaoks kriitilise tähtsusega vara (nagu näiteks on Levira või  Eesti Energia), vaid asub teises äärmuses hasartmängude korraldajana (loe: ebasobiliku käitumise edendaja). Miks peaks see ettevõtte olema riigi omandis?

Eesti Loto on 2008-2016 rohkem kui kahekordistunud oma käivet – 27,7 miljoni euro pealt 56,9 miljoni peale. Tegemist on kasumliku firmaga, mis maksab Eesti riigile dividende 4-7 miljonit eurot aastas. Lisaks ka tulumaksu dividendide pealt. Ja muidugi ka hasartmängumaksu iga lotopileti pealt. Operatsioonid on efektiivsed – kahekordistades viimase kaheksa aastaga käivet, suutis ettevõte töötajate arvu vähendada –, mis oleks erakordne ka eraettevõtete puhul. Tegeleb vastutustundliku mängimise põhimõtete levitamisega ning toetab hasartmängusõltuvuse nõustamiskeskust.

Mis muutuks, kui Eesti Loto oleks erakätes?

Esiteks, võiks oodata ettevõtte jõulisemat kasvu – uued tooted ja tegevussuunad ning suurem müügikäive. Rohkem hasartmängumaksu laekumisi riigieelarvesse ja selle kaudu rohkem raha teadus-, haridusprojektidele, noortele, sportlastele ja teistele, kes saavad sellest maksust toetust. Võiks seda tõesti oodata, aga kas see kasv ka tuleb – ja kas see kasvutempo oleks kiirem kui ettevõtte senised näitajad seda lubavad?

Teiseks, kas agressiivsem kasv võib viia selleni, et riik kaotab kontrolli hasartmängu turu üle? Ei usu hästi, kuna kontrolli kehtestatakse eelkõige seadusandluse kaudu ja seda saab teha sõltumata sellest, kas Eesti Loto on riigiettevõte või mitte.

Kolmandaks, riigil avaneks võimalus realiseerida uusi projekte – saades Eesti Loto mitmete aastate kasum kohe kätte! Võit on suur (jackpot!), aga edasi jääks loota vaid hasartmängumaksu ja dividendi tulumaksu laekumistele.

Kas Eesti riik võidaks Eesti Loto erastamisest? Võib olla. Riik saab turgu reguleerida igal juhul ja kui on müügist saadava tuluga midagi paremat teha, siis mõju võiks tõesti olla positiivne. Aga müügiga võib ka kaotada – nii nagu jäi 2013. aastal kaotajaks Kreeka, müües 33% riiklikust monopolist OPAP investeerimisfondile Emma Delta. Börsil noteeritud OPAPi aktsia rallis pärast tehingu avalikustamist üle 40% - väärtus, mida Kreeka sisuliselt kinkis uuele omanikule.

Ehk teisisõnu, Eesti Loto võiks olla erakätes. Aga ei pea olema. Eesti riik saab ise ka kenasti hakkama.

Pigem võiks mõelda Eesti Loto börsile viimise peale, mille raames müüks riik mitte-kontrolliva osaluse kohalikele ja rahvusvahelistele investoritele. Suur ja korralik kasvuettevõte, kes võiks elavdada kohalikku börsielu, tekitaks huvi nii institutsionaalsete kui ka jaeinvestorite sees. Kui Eesti inimene ostab lotopileti, lootes suurele võidule, siis äkki oleks ta valmis ostma Eesti Loto aktsia, saades selle kaudu osa ettevõtte edust?