Peame kolmandat vaala meeles

XIX sajandi majandusteadlased arvasid, et majandus toetub kapitalile ja tööle. Kapitali omanikel on kontroll tootmisvahendite üle, mis annab neile võimu tööjõu üle. Nemad muutuvad aina rikkamaks, teised aina vaesemaks. Õiglane oleks varandus ümber jagada. Hõlbus on kogu rahvas teha suhteliselt jõukaks maades, mida on õnnistatud hinnaliste maavaradega, nagu Norra või Saudi Araabia. Seal, kus sellised maavarad puuduvad, peab riik üritama muul moel saada endale raha, mida jagada. Enamasti tuleb see igasugustest maksudest.

Praegune valitsus üritab uute maksudega täita riigikassat, sest valimislubaduste täitmiseks tuleb tõsta riigipalgaliste töötasu ning teha palju muud, millele ei ole eelarves katet. Neil, kelle sissetulekuid suurendatakse, ei ole midagi selle vastu. Kuid praegusel kosumishetkel oleks vist õigem koguda halbadeks aegadeks ning püüda hoida tulud kuludest pisemana. Muidu on efekt liiga lühiajaline ning ei jää isegi laste maksta, vaid tuleb praegusel põlvel endal kanda.

Maksud on fiskaalpoliitika vägev hoob. Harvardi ülikooli majandusprofessor Ricardo Hausmann on juhtinud tähelepanu tõigale, et majandus ei seisa kahel jalal, vaid kolmel vaalal. Lisaks tööjõule ja kapitalile on teadus- ja tehnikarevolutsiooni järgses maailmas oluline oskusteave. Oskusteave asub inimeste peas. Katse anda rikkus rahvale tagasi tegi rahva hoopis vaesemaks näiteks Lõuna-Aafrika Vabariigis, kus olid head eeldused saada Aafrika rikkaimaks riigiks. Valged söödi välja. Mõelgem: mis oleks saanud Eesti Vabariigi oma ülikoolist sada aastat tagasi, kui kõik saksa professorid oleks löödud välja?

Puhas patriotism kinni ei pea

Eesti on olnud lahe paik idufirmadele ja taibukatele inseneridele. Kummatigi lähevad ka meilt mujale paremat palka saama mitte ainult maapiirkondade töötud, vaid ka tippspetsialistid. Ega neid vägisi kinni pidada ei õnnestu, patriotism ei ole praegu eriti kõrgelt koteeritud. Aga vähemalt tuleks kolmanda vaala olulisust meeles pidada ning kõigiti püüda oskusteabe omanikke hoida.

Tohutult mitmekesine oskusteave eksisteerib ainult ajudes. Ta koguneb tasapisi ning teda antakse edasi aeglaselt, tööd tehes. 20aastase kogemusega juhti ei saa luua üleöö. Hausmann tõdeb: “Ükskõik kui radikaalselt varasid ümber jagada, ei ole oskusteavet võimalik natsionaliseerida või eksproprieerida. Seda ei saa ajust, kus see on olemas, välja tõmmata nagu hammast suust.” Õigemini – välja tõmmata saab, aga asemele ei saa niisama lihtsalt uut.

On suur õnn, kui riigi valitsemine on stabiilne ning riigimeestel on tarviline oskusteave nende töö – poliitika ja majanduselu suunamise – jaoks.