Rahvusvärvides jokk

Samal ajal kui põllumehed pingutavad Eestis kasvatatud veistele uute turgude leidmise ja eksportimisega, impordivad meie lihatööstused odavat toorainet põhiliselt Euroopast ja märgistavad tihti toodangu meie rahvusvärvidega.

Põllumehi saab süüdistada tooraine väljaveos, kuid tänu loomade eksportimisele saavad kasvatajad natukenegi liha hinda mõjutada ja tootmiseks vajalikke investeeringuid teha. Iseenesest on selge, et tööstustel on odavam panna vorsti sisse imporditud massi, mida Euroopa Liidu reeglite järgi saab veel lihaks nimetada. Viiel lihakäitlemisettevõttel, kes kasutavad toodetel aktiivselt lipumärki, ei ole oma tapamaja ja nende kogu äriplaan on üles ehitatud sisseostetavale toorainele. Samas on nende tööstuste tapateenuse kasutamine Eesti tapamajades marginaalne ja sama saab öelda ka kodumaise tooraine ostmise kohta. Asi sarnaneb ööbikukeele vorsti valmistamisele, kus on ühes partiis vorstis üks ööbikukeel ja üks hobune.

Lipumärgi aktiivse kasutamise algatas kaheksa aastat tagasi Eesti Toiduainetööstuste Liit. Kogu seda kampaaniat saab pidada oskuslikult välja mõeldud jokk-skeemiks, mis on ainult näiliselt aus, ilus ja korrektne. Kogu selle kasutamise pahatahtlikkus seisneb tarbijate eksitamises toote päritolu osas.

Toiduliidu juhi arvates on nende tegevus korrektne, kuna nad on pannud põhisõnumi sellele, et see on Eestis toodetud toode ja lipumärki kannavad nii Eesti kui ka importtoorainest tooted. Põhjus olevat lihtne – meie lihasektoris sealiha või kanaliha ei jätku. Toiduliidu teatel ei ole mitte kunagi teavitatud tarbijaid, et lipumärgi taga on konkreetselt Eesti tooraine.

Tegelikult ei ole ju küsimus selles, mida nad teavitavad või ei teavita, oluline on, kuidas tarbijad sellest aru saavad.

Tarbijad peavad Eesti lihaks

Eesti Uuringukeskus uuris, kas lipumärgi kasutamine on olnud tarbijatele teadlike valikute tegemisel abiks või eksitab neid. Küsitlusest selgus, et sinimustvalge lipumärgiga toidutoodetes on ligi 74% tarbijate arvates kodumaine tooraine ja need on toodetud Eestis. Vastanute arvates on lipumärgi kasutamise juures tooraine kodumaine päritolu oluline, seda pidas väga oluliseks või pigem oluliseks kokku 78% küsitletutest. Lipumärgi kasutamise praktikat pidas korrektseks või pigem korrektseks 67% tarbijatest. See tulemus kinnitab massilist eksitamist – vastanud inimesed usaldavad meie rahvusvärve, kuid ei saa aru, millise päritoluga tegelikult selle märgiga toodetes tooraine on. Tellisin selle uuringu ise, kuna tarbijakaitseamet ja maaeluministeerium selle väljaselgitamist vajalikuks ei pidanud.

Toiduliidu presenteeritud lipumärgi statuudis on suured vastuolud seadustega. Reklaamiseadus keelab reklaami, mis eksitab. Ka on keelatud reklaamis kasutada riiklikke ja riigiasutuste suümboleid ning Eesti lipu värvikombinatsiooni viisil, mis eksitab üldsust. 

Seadused eksitamise vastu

Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooniga on riigid kokku leppinud lükata tagasi riikide lippude registreerimine kaubamärgina. Lipumärki kasutatakse toodetel päritolumaa reklaamimiseks.

Euroopa parlamendi määruse nr 1169/2011 järgi peab juhul, kui toidu tootel on päritoluriik või lähtekoht märgitud ning see ei ole sama, mis toidu põhiliste koostisosade oma, olema kirjas ka põhilise koostisosa päritoluriik või lähtekoht, kui see on tootja maast erinev.

Tarbijakaitseseadus keelab eksitava kauplemisvõtte. Kauplemisvõtet peetakse eksitavaks, kui sellega esitatud teave kas või tõenäoliselt petab keskmist tarbijat. Ja ka siis, kui sellega on varjatud olulist teavet või esitatud teavet ebaselgelt, arusaamatult, mitmetähenduslikult.

Toidutoodetel on erinevaid kaubamärke ja märgiseid kaugelt üle 30, kõik loodud selleks, et tarbijate „valikuid lihtsustada“ – tekib küsimus: kas on tarbijatel on ka tegelikult lihtsam? Nendest märkidest eristub selgelt üks – meie rahvusvärvid, mis kuuluvad Eesti riigile ja rahvale. Neid võib kasutada iga eestlane ja Eestimaa ettevõte, aga väärikalt ja kedagi eksitamata.