Rajaleidja Eesti metsas

Eesti geo­poliitilisest asendist ja riigi väiksusest tulenevalt on meie majanduse arengu põhialus avatud majandus, mis tähendab, et Eesti ettevõtlus on nii ekspordi ja impordi kui ka investeeringute kaudu seotud paljude rahvusvaheliste võrgustikega. Nutikalt teaduspõhist tootearendust edendades ja oma loomulikke eeldusi kasutades kasvatame oma rahvuslikku rikkust kaua.

Töötlev tööstus on Eesti majanduse ja teadmusmahukuse suurendamisel väga tähtis. Ega me siin naabritest suurt ei erine - tööstuses on laias laastus samad sektorid, mis Skandinaavia maadeski: masinaehitus, puidu-, toidu-, elektroonika-, keemia- ja mööblitööstus. Nagu Anvar Samost tabavalt kirjutas, peitub suur ja oluline kasutamata potentsiaal just metsatööstuses loodava lisandväärtuse suurendamises. Kuid selle saavutamiseks on vaja teha investeeringuid kaasaegsetesse tehnoloogiatesse ja suuta need teadmusmahukamad tooted ka turul maha müüa.

Eestile on kasulik olla välisturgudel konkurentsivõimeline mitmes valdkonnas. Teenuste ekspordi vallas on infotehnoloogia olnud väga edukas. Kuid riigi arengu seisukohalt on tähtis ka maailmatasemel tööstus, mis annab tööd erinevatele teenusepakkujatele ja on vääriline partner ülikoolidele ja teadusasutustele. Tuleb toetada tööstuse võimekust võimalikult hästi väärindada Eesti ressursse – haritavat maad, biomassi, metsa, põlevkivi. Kui soovime areneda kiiremini kui naabrid, siis üks arengusuund on tööstuse liikumine keerukamate toodete ja suurema lisandväärtuse poole.

Ei sae oksa, millel ise istume

Majanduse püsiva arengu seisukohalt on olulised tööstusharud, mis põhinevad taastuval ressursil ja suudavad eksportida ning tasakaalustada riigi jooksevkontot. Kogu metsa- ja puidutööstuse eksport tervikuna on viimastel aastatel ületanud importi 1,2 miljardi euro võrra.

Puidutööstus vajab töötajaid kõikidel tasemetel lihttöölisest tippspetsialistini ja seda eelkõige väljaspool pealinna ning Harjumaad. Puidutööstuses on väga oluline osa kulutusi seotud transpordikuludega, mistõttu rajatakse puidutööstusi võimalikult toorme lähedale, et tekiks loomulik konkurentsieelis. Seetõttu on metsa- ja puidutööstus ka regionaalarengu edasiviija. Võib üldistavalt väita, et puidusektor koos põllumajandusega on üks olulisemaid ettevõtluse kandjaid Eesti maakondades.

Vahemärkusena saab kõigile sektori elujõulisuses kahtlejatele kinnitada, et maailmakogemus on tõendanud, et tugeva puidutööstusega riikides on ka stabiilne ja püsiv metsandus. Veidi sõnamängu kasutades võib öelda, et on ka loogiline, et tööstusharu ei sae oksa, millel ise istub.

Metsa- ja puidutööstus on ala, kus Eestil on suured kogemused ja valitseb teadmine, et iga metsast välja toodud puu tuleb maksimaalselt väärtustada. Sellest teadmisest tuleneb ka Est-For Investi kavatsus rajada Eestisse kaasaegne puidurafineerimistehas, mis oleks spetsialiseerunud olemasoleva ressursi väärindamisele. Tehas, mille pärast ei peaks raiuma ühtegi lisapuud, vaid mis kasutaks seni ekspordiks minevat paberipuitu ja saeveskites toodetavat puiduhaket. Tehas, mille toodangust saaks tulevikus valmistada teise põlvkonna biokütuseid, aga miks mitte ka süsinikkiudu ja viskoosmaterjale ehk nii autosid, riideid kui ka kosmeetika- ja ravimitööstuse komponente.

Tootlikkus, mida pole nähtud

Plaanitav puidurafineerimistehas on Eesti mõistes ülisuur tööstusinvesteering, mille kogumaht on umbes miljard eurot. Tegemist on ka äärmiselt kapitalimahuka ettevõttega, mis toetub kaasaegsele tehnoloogiale ja aitab tugevasti kaasa tootlikkuse tõusule kogu Eesti majanduses. Kui tootlikkus ühe töötleva tööstuse töötaja kohta on Eestis veidi üle 26 000 euro, siis sama näitaja Soome tselluloositööstuses on 356 000 ja Rootsis 210 000 eurot ehk üle kümne korra suurem. Eestisse kavandatava puidurafineerimise tehase puhul aga on tootlikkus töötaja kohta planeeritud ca miljon eurot töötaja kohta. See on 40 korda rohkem kui Eesti töötlevas tööstuses keskmiselt. Seega võime väita, et kui uude tehasesse võetakse praeguse kava järgi tööle 200 inimest, siis on see samaväärne sellega, nagu asuks Eesti töötlevas tööstuses tööle 8000 uut töötajat.

See ongi üks peamisi võimalusi, kuidas Eestis nappiva tööjõu tingimustes edasi tegutseda ja konkurentsivõitluses ellu jääda. Pärast täieliku tootmisvõimsuse saavutamist tõstab see tehas Eesti sisemajanduse koguprodukti taseme ca 1,1–1,4 protsendi võrra kõrgemale 2016. aasta tasemest.

Lõpptootele lähedale

Inimarengu aruanne viitab regulaarselt korraldatavatele CIS-uuringutele (Community Innovation Survey), mis näitavad, et kuigi tööstusettevõtted on peamised ekspordi- ja ka innovatsioonimootorid Eestis, on nende võime maailma tehnoloogia ja innovatsiooni eesliini turusignaale analüüsida ja tõlgendada piiratud, näiteks kodumaise tooraine kasutamisel, samuti on piiratud nende ettevõtete kodu- ja välisvõrgustikud – kellega ja kui palju tehakse innovatsioonikoostööd.

Lõpptoodete tegemine ja turu tundmine võimaldab riigil püsida majanduse arengukõvera teravamas tipus ja liikuda maailmaturu trendidega kaasa. Neid trende mõista ja suunata saab aga ainult siis, kui oleme ise maailmaturul, kasutame tootmisel kaasaegseid tehnoloogilisi lahendusi ja suhtleme tihedalt ülikoolide ja teiste teadus- ja arendusasutustega. Ülikoolid omakorda saavad muutuda veel palju enam rahvusvahelisteks. Peame välja murdma liiga Eesti-kesksest haridusest ja tooma ülikoolidesse rohkem välismaa õppejõude ja tagama, et nii õppejõud kui ka tudengid veedaksid vähemalt mingi osa oma õpingu- ja tööajast välisriigis, et mõista kultuuride ja turgude iseärasusi ning osata nendega arvestada. Ei maksa ka alatähtsustada mujal veedetud ajal tekkivate kontaktide olulisust inimese hilisemas karjääris.

Puidurafineerimistehase rajamine ühendab palju erinevaid tehnoloogiaid ja seetõttu on tegemist olulise sammuga Eesti teaduse ja ettevõtluse koostöö edendamisel. Loomulikult on koostööd tarvis teha juba praegu, kui toimub rajatava tehase kõikvõimalike tehnoloogiliste, sotsiaal-majanduslike, keskkonna- jm tingimuste analüüs. Valminud tehas hakkab vajama pidevalt uuendusi, mis eeldavad kõrgtasemel koostööd teadlastega. See esitab tõsise väljakutse teadlastele – nii Eestis kui väljaspool. Meie ülikoolidel on võimalik tõestada, et neil on piisavalt teadmisi ja ka motivatsiooni, et panustada tehase edasiarendamisse.

Pikemas ajalises vaates ootame lisaks varem väljatoodud tootlikkuse ja teadmusmahukuse efektidele ka klasterdumist – puidurafineerimistehas vajab väga erinevaid teenuseid, mille pakkujad võivad tehase ümbrusse kobarduda. Samuti eeldame, et tekib ettevõtteid, kes väärindavad puidurafineerimistehase toodangut edasi ja loovad uusi tulevikutooteid ja -teenuseid. Nii saaksime Eestile infotehnoloogia kõrval teisegi rajaleidja-tunnustega sektori – biomassi ja puiduga seonduva biomajandusvaldkonna.

Autor: Urmas Varblane, Aadu Polli