Teeme äriseadustiku kiiresti korda

Eestis on osaühingu osadega tehingute tegemine keerulisem kui üheski teises Põhjamaa või Balti riigis. See on Eestis võimalik üksnes kas väärtpaberite keskregistri kaudu, mis eeldab nii müüja kui ka ostja väärtpaberikonto olemasolu, või notariaalse tehinguna.

Varem olid väärtpaberikeskuse kaudu tehingud kiired ja mugavad, kuna ka mitteresidendid said Eesti pangas lihtsasti väärtpaberikonto avada. Nüüd aga on aina karmistuv regulatsioon seadnud pangad olukorda, kus väärtpaberikonto avamine mitteresidendile toob pangale kaasa suure riski pea olematu käibe juures.

Selle tulemusena on väärtpaberikontode avamine mitteresidentidele – eriti passiivsetele investoritele, kes soovivad üksnes hoida osalust äriühingus kuni selle müügini – muutunud ebamõistlikult pikaks protsessiks. Tihti kestab see mitu kuud ja lõpeb panga poolt konto avamisest keeldumisega. Isegi olemasolevaid väärtpaberikontosid on asutud sulgema. Ilma väärtpaberikontota ei saa aga osaühingu osadega tehinguid teha.

Pikk, võõras ja kulukas variant

Tõsi, alternatiiviks on tehingud notari juures. Notariaalne tehing eeldab aga osapooltelt kas füüsilist Eestisse tulekut või spetsiifiliste volikirjade notariseerimist. Nimekiri riikidest, kus notariseeritud volikirju Eesti notarid aktsepteerivad, ei ole aga kahjuks pikk. Lisaks eeldab see lepingu eelnevat kooskõlastamist notariga, viimase soovil lepingusse muudatuste tegemist ning notaritasu maksmist. Nii võtab notariaalse tehingu tegemine palju aega, rahvusvahelised investorid pole selle süsteemiga harjunud ning ka lisakulu võib vähemalt idufirmadele suureks takistuseks osutuda. Probleem jääb.

Nii oleme sunnitud mõtlema välja lahendusi, mis võimaldaksid välisinvestoritel kokkupuuteid Eestiga vähendada või need üldse ära hoida. Esimene lihtne lahendus, mida eriti idufirmade puhul tasub kaaluda, on ühing kohe asutada mujale kui Eestisse. Erinevalt Eestist saab näiteks Suurbritannias internetis ühingu tõepoolest kolme tunniga asutada. Natuke aeglasemaid, aga siiski Eestist oluliselt lihtsamaid võimalusi pakuvad ka Soome, Läti ja Rootsi. Kui Eesti ühingu asutamine on siiski vältimatu või ühing juba tegutseb, saab osade võõrandamise probleemi lahendamiseks teha grupi struktuuri ühe tasandi juurde. Selleks tuleb anda Eesti ühingu osad aegsasti enne mis tahes tehingut lihtsalt üle Eestist väljaspool asuvale valdusühingule, näiteks Lätti. Edaspidi toimuvad siis sisuliselt Eesti ühingu osalustega tehtud tehingud Lätis. Sellise struktuuri eeliseks võivad olla ka maksueelised.

Olukord on seda absurdsem, et samal ajal reklaamime aktiivselt e-residentsust ning oleme loonud kuvandi Eestist kui e-riigist, milles asjaajamine on muudetud eriti kiireks ja lihtsaks. Tegelikkus on vastupidine. Kuigi e-residentsus on huvitav instrument, mis õigesti kasutades võib anda meile ainulaadseid eeliseid, ei toimi see praeguses Eestis. Probleemid, mida e-residentsus lubab lahendada näiteks suhtluses äriregistriga, oleme me ise siin loonud. Teistes meie piirkonna riikides neid lihtsalt pole.

Viguriteta võimatu investeerida

Kujunenud olukord vajab riigilt kiiret sekkumist. Eesti väga hea maine kaob kiiresti, kui levib sõna, kui keeruline siin asjaajamine välisinvestori jaoks tegelikult on. Eriti kui selgub, et sisuliselt ei ole võimalik Eestisse otse ilma viguriteta investeerida. Sellest tulenevalt on tõenäoline, et potentsiaalne välisinvestor otsustab suunata oma investeeringu hoopis Eestist väljapoole.

Pankade manitsemine ei ole lahendus, sest riik ei saa siin oma vastutust pankade õlgadele veeretada. Samuti ei ole lahenduseks kehtivat väärtpaberikontode regulatsiooni muutvad eelnõu sätted, mis näevad ette osanikule hoiukonto avamise võimaluse, sest selliseid hoiukontosid ei saa kasutada osade võõrandamisel.

Õnneks on siiski olemas kiire lahendus, mis ei eelda mingeid keerulisi tarkvaraarendusi – äriseadustiku muutmine, et see oleks rohkem kooskõlas lähiriikide, näiteks Rootsi, vastavate seadustega. Osadega tehtud tehingud tuleb lihtsalt vabastada notariaalsest vorminõudest. Tehingute tegemine osadega peab olema lubatud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, kusjuures teade tehingu tegemisest tuleb esitada ühingu juhatusele, kes teeb kanded osanike nimekirja. Kui tingimata soovime rootslastest rohkem turvalisust – või siis bürokraatiat – võib lisada ka juhatusele nõude esitada osanike nimekiri digitaalselt allkirjastatuna äriregistrile.

Autor: Paul Künnap ja Kai Vainola