Memme mure

Tartu Ekspress kirjutas kurioossest juhtumist, kuidas endine vang Jevgeni Golovan end sujuvalt ühe eaka daami juurde elama paigutas. Kuigi vanaproua paistab ise olukorraga rahul olevat, pole olukord tema sugulaste sõnul sugugi nii roosiline – väidetavalt on eksvang Niina Rätsepa korteri hõivanud täiesti omavoliliselt.

Olgu selle juhtumiga, kuidas on – tõde teavad ainult asjasse puutuvad isikud. Ent olukorrad, kus eakate kortereid hõivavad isikud, kel esmapilgul ei näi nende korteritega mingit seaduslikku asja olevat, ei ole haruldased. Eelmisel aastal kirjutas Äripäev, kuidas nüüdseks meie seast lahkunud vanaproual Ilme Kristelsteinil polnud oma korterit ühelegi sugulasele jätta, mistõttu otsustas ta teha lepingu Kragen ASi nimelise ettevõttega. Lepingu järgi sai ettevõttest pensionäri korteri omanik, ent omanikuvahetuse eest raha ei küsitud. Hinnaks oli hoopis endise omaniku seaduslik õigus elada oma kodus elupäevade lõpuni, muretsemata, mis saab tema Kreutzwaldi ja Tina tänava nurgal asuvast miljööväärtuslikust korterist pärast seda, kui teda enam pole.

Mis oleks lahendus

Selline lahendus päästaks mitmeid eakaid, kel pole lähedasi ja kes muretsevad oma korteri saatuse pärast. Paraku on selline lahendus paljudele ka võõristav. Kõnealuse korteri omanikuvahetus ajas tagajalgadele näiteks kadunud vanaproua naabrinaise, kes on tänini veendunud, et ettevõtte omanik hoopiski mürgitas vanaproua, et saada kätte tema väärtuslik korter.

Jällegi, keegi peale lepingu sõlminud isiku ja ettevõtte omaniku ei saa anda lõplikku hinnangut, kas leping sõlmiti vabatahtlikult või mitte. Küll aga on probleem selles, et paljud üksikud vanainimesed ongi oma korterites üksi ja tihtipeale ka abitud. Pärast eelmise aasta Äripäeva artiklit on minu poole pöördunud mitmed pensionärid, kes on silmitsi seisnud hirmuga, et keegi soovib manipuleerides nende korterit endale saada. Neil pole, kelle poole pöörduda.

Eestis on puudus tagasirendi ja kinnisvarapensioni teenusest. Mitu ettevõtet on püüdnud tulla turule teenusega, milles pakuvad vanuritele võimalust nende endi korterites kindla hüve eest elada elupäevade lõpuni nii, et lõpuks jääb korter ettevõttele.

Äri pole käima läinud selle pärast, et enamik kortereid on ettevõtete jaoks liiga vähe väärt. Valitsus aga on andnud märku, et mingit kavatsust neil memmede korteritega pole. Nii jäädaksegi oma muredega üksi ja saame meediast lugeda lugusid sellest, kuidas mõne eaka elamispaik kaaperdati. Sotsiaalministeerium võiks veel kord üle vaadata, kas 2012. aastal välja käidud kinnisvarapensioni ideed oleks võimalik siiski rakendada.