Elu pärast pattu

Viimased kolm kvartalit on olnud meile majanduslikult edukad. Kõik – majanduskav, sissetulekud, inveteeringud ja eksport – on tõusuteel. Ainuke, mille kasv kõigile rõõmu ei valmista, on hinnad.

Tugevate näitajate toel on paremaks muutunud ka meist enamiku meeleolu ja ootused. Isegi nii heaks, et kuigi selle aasta teise kvartali majanduskasv ei küündinud kriisieelsete suurimate kasvude lähedalegi, on alalhoidlikumad hakanud vaimusilmas nägema kriisieelsete vigade kordamise ohtu. Kartma, et lisame kasvutsüklile ise jälle nii palju hagu juurde, et järgmise kriisi ajal satume järjekordselt suuremate kukkujate hulka.

Kuigi selline mure ei ole alusetu, pole praegu pidurit tõmmata siiski veel vajadust. Kuid ei ole ka mõistlik majandusele kunstlikult hoogu juurde anda. 

5,7 protsenti on arenenud riigi jaoks vägagi suur kasv, mille pikemaajalisemaks säilitamiseks meil erilisi lootusi pole. Kuid kvartal pole aasta ja tugeva kasvuga kvartaleid on meil ja ka teistel pärast kriisi ennegi olnud, ilma et nad erilist buumi oleks tähendanud.  On ju kvartali kasvu arvutamisel juhuslike või ühekordsete tegurite mõju kokkulangemise tõenäosus suurem kui aasta näitajate puhul. Olgu selleks kasvõi võrdlusbaasi lainetamise või aktsiiside suurendamise tähtaegade mõju.

Oma plaanide tegemisel oleks meil arukas lähtuda sellest, et tõenäoliselt saavad selle aasta lõpp ja järgmine aasta olema Euroopale eelmistest soodsamad ja meie poolt oleks rumal jätta sellist võimalust ära kasutamata. Edu ei seisa ju üksnes oskuses kahjusid ära hoida, vaid ka oskuses soodsaid olusid ära kasutada.

Tõsi, maailmamajanduse riskid pole kuhugi kadunud. Rahapoliitika pole oma vanasse sängi tagasi jõudnud ja turud pole ka sellised, nagu nad paljude arvates olema peaksid. Kuid paraku on maailm selline, et teda ei saa nagu aegagi oma suva järgi edasi ja tagasi kerida. Asjata on loota, et kunagi võiks täies ulatuses taastuda 2008. aastale eelnenud raha- ja majanduspoliitika. Formaalselt saab seda taastada, kuid sisuliselt mitte.

Nii näiteks ei saa rahapoliitika ajaloost kunagi ära kustutada möödunud kümne aasta jooksul rakendatud, kuid varem ettekujutamatuid rahapoliitilisi samme, nagu kvantitatiivne lõdvendamine ja negatiivsed intressid. Ja niisama jäävad nad püsima kõikide majanduses ja poliitikas osalejate teadvusesse.

Pattulangemine on toimunud ja tänases maailmas ei ole eriti palju neid, kes ei arvestaks, et ka järgmise kriisi ajal rakendatakse olukorra päästmiseks mingisuguseid mittetraditsioonilise majanduspoliitika vahendeid. Kuid sellele vaatamata läheb maailmamajandusel praegu hästi. Tuleb hästi ära kasutada need võimalused, mida olukord maailmas meile pakub, ilma et me ise oma paati kõigutaks.