Eesti vajab mõõdetavaid eesmärke

Araabia Ühendemiraadid (AÜE) koostasid hiljuti tulevikuvisiooni, mis seab ette 51 riiklikku võtmenäitajat. Kõigi valdkondade eesmärgid on kindla tähtajaga (2021) ja mõõdetavad (näiteks vähisurmade vähendamine, naftatulude osakaalu vähendamine, aga ka PISA testi koht ja olümpiamedalite arv). Riiklike eesmärkide seadmises ei ole midagi uut. Eesti jaoks olid need nii NATO kui ka Euroopa Liiduga liitumine.

Ka tänase Eesti valitsuse tegevusprogrammis on sõnastatud neli hägust eesmärki ning nendega seotud seitse mõõdetavat võtmenäitajat. Samas, kas suudate neist mõne nimetada või isegi huupi pakkudes saada lähedale rohkem kui ühele-kahele?

Kui üldsus ei ole teadlik valitsuse eesmärkidest, siis on midagi puudu: kas on eesmärgid elukauged ja väheambitsioonikad, ühiskonda ei ole eesmärkidesse saavutamisse kaasatud või kõige halvem – avalik sektor ise ei võta neid tõsiselt. Niiviisi püstitatud eesmärgid ei hakka tööle.

AÜE näide ei ole juhuslik, vaid toodud seetõttu, et neilt on õppida nii lihtsat ja selget kommunikatsiooni kui ka seatud mõõdupuude ambitsioonikust. AÜE riiklike eesmärkide seas torkavad silma edetabelieesmärgid, millest mitu sihivad eri indeksites maailma esikohta. Nii sihitakse end parimaks näiteks Maailmapanga äritegevuse lihtsuse indeksis, ÜRO valitsuse e-teenuste indeksis (mõlemas olime seni AÜEst ligi 20 kohta eespool, kuid esimese aasta jooksul on AÜE edenenud juba üle viie koha ülespoole), aga ka maailma majandusfoorumi konkurentsivõime edetabeli lennujaamade ja sadamate taristu kvaliteedi ning politseiteenuste usaldusväärsuse näitajates.

Eesmärgi sõnastamine ei garanteeri veel selle täitmist, kuid valitsuses selle riikliku ülesandena kokku leppimine ja avalik välja lubamine tõstab oluliselt sinna jõudmise tõenäosust. Kui Eesti valitsus sõnastas 2002. aastal liiklussurmade vähendamise visiooni (224-lt 100-le 2015. aastaks), siis jõuti sinna juba 2009. aastal, sest suur eesmärk innustas politseid ja teisi osapooli mitte üksnes planeerima ja kirjutama seadusmuudatusi, vaid tõhustama ka igapäevast tööd.

Kahju, et "15 aastaga Euroopa viie rikkaima riigi hulka" jäigi vaid lubaduseks ja valimisvõidu järel tööle asunud koalitsioon ei nimetanud seda visiooniks.

Visiooni võib tappa ka eesmärgi sogasus. Üks Eesti  võtmenäitajaid on juba ligi kümnendi olnud tootlikkus hõivatu kohta ELi keskmisest. Ükski ettevõte ei arenda end tootlikkuse, vaid kasumi, kasvu või turuosa nimel ning ka igapäevaelus ei küsi keegi teiselt, mis on tema aastatootlikkus või kas see tõuseb. Valitsus tahab, et näitaja kasvab, kuid kas ka tegutseb selle nimel?

Tootlikkus on matemaatiline suhtarv ja parema tulemuseni jõudmiseks on laias laastus kolm viisi: Eesti ettevõtete käivete kasvatamine, ühikute – inimeste või töötundide – vähendamine ja/või ostukulude vähendamine. Kui esimesed kaks saavad ettevõtluspoliitikas olulist tähelepanu (ekspordi kasvatamine, tootearendus kallimate toodete ja teenuste pakkumiseks, investeeringud seadmetesse, automatiseerimine ja digitaliseerimine), siis samal ajal sööb tootlikkust teisest otsast ostukulude kasv (nt transpordikulud, energiakulud).

Matemaatiliselt vastuolulise või raskesti selgitatava visiooniga ei teki ka avalikku survet, et valitsuse otsused ja igapäevategevused peaksid viima eesmärgile lähemale. Enamgi veel, kui suur visioon ei ole üheselt mõistetav, siis leiavad isegi ministeeriumid endale parema meelega eraldiseisvad eesmärgid kui kujundavad oma vastutusala toetamaks riiklikke katuseesmärke.

Valitsuse kodulehelt võibki leida, et Eesti riigi pikaajalises juhtimises on olulisimad 49 strateegilist dokumenti (põhiliselt arengukavad, strateegiad), milles on eesmärke kokku mitusada ning koos asutuste eesmärkide ja Euroopa Liidu struktuurivahendite rakenduskavadega tuhandeid. Nendest enamiku seos peamiste võtmenäitajatega on väga nõrk. Valitsuse strateegiat korraldav riigikantselei hindab ministeeriumide töö tulemuslikkust 392 nn ülesande järgi, mille sisu on pahatihti vaid seaduse eelnõu või ettepanekud ja mille juures on oluline tähtaeg kuu täpsusega ja mitte niivõrd see, kuhu Eestit nende seaduste või ettepanekutega viia tahetakse.

Nii käib juba vähemalt 2011. aastast, kui uudise järgi oli lahkuv Andrus Ansipi valitsus edukas, sest täitis 90% oma 321 valimislubadusest, mitte sellepärast, et elas üle majanduskriisi. Liikumine suurte võtmenäitajate suunas või neist kaugemale ei leidnud mainimistki.

Hea uudis on, et paljud neist 49 riiklikust strateegiast ja arengukavast aeguvad 2020 ning just praegu algab töö nende uuendamiseks.

Miks ei võiks me AÜE eeskujule tuginedes enne hooga arengukavasid kirjutama asumist leppida kokku kuni mõnikümmend suurt, julget, ambitsioonikat ning samas arusaadavat ja riiki ühendavat ajas piiratud strateegilist visiooni? Eujärje, tervise, turvalisuse, keskkonna ja hariduse parandamise eesmärgid saavad kõik ju olla üle päevapoliitikast, aga pikem vaade lubab neid hoida isegi üle valimiste ja koalitsioonivahetuste ning nii saab iga valitsus Eestit neile eesmärkidele lähemale viia.

Isegi muidu uduse uue Põhjamaa visiooni saab muuta üheselt arusaadavaks ja mõõdetavaks – võttes eesmärgiks Põhjamaade Nõukogu (PMN) täisliikmeks saamise. Sellel visioonil ei ole erakonnapoliitilisi takistusi, sest sõltumata, kuidas keegi Põhjamaade eeskuju tõlgendab, ei tähenda PMN ühtegi ideoloogiat. Eesmärgipõhine koostöö tihendamine ja liikmesus kannab sõnumit hoopis meie peamistele (kaubandus)partneritele Põhjamaades, et Eesti on saanud samasuguseks nagu nemad, keda huvitab sisu ja pikaajaline planeerimine, mitte kiired loosungid ja särav fassaad.

Kuna eesmärgini jõudmist kannustab ka ajaline mõõde, siis miks mitte seda sihtida juba näiteks Helsingi lepingu 60. aastapäevaks (2022)?