Kuhu kadusid meie riigi miljonid?

Ükski riik ei saa toimida ilma maksudeta. Nii nagu ettevõtted soovivad oma tulusid suurendada, on loomulik, et sama tahab teha riik. Selleks on kaks teed: esiteks maksude tõstmine ja uute sisse viimine ning teiseks majanduskasvust tulenev suurem tulu senistelt maksudelt.

See on riigijuhtide poliitiliste valikute koht: kuhu panna fookus ja milliseks jääb riigi maksude konkurentsivõime.

Tänaseks pole enam mingit kahtlust, kumma tee on valinud meie praegune valitsus. Maksude konkurentsivõime on neile ilmselt võõras termin. Seda on hinnata väga lihtne: kui ettevõtted või kodanikud teevad oma otsused Eesti asemel teise riigi kasuks, siis on konkurentsivõimega midagi lahti.

Tulem on majanduslangus

Valides maksutõusu tee ja unustades konkurentsivõime, on tulemuseks järjest kehvemini laekuvad maksud, kaduvad investeeringud ja töökohad. Pikemas perspektiivis toob see kaasa majanduslanguse ja järjest uued ning kõrgemad maksud, millega kompenseerida kaduvaid maksutulusid.

Eelmise nädala üheks põhiteemaks tõusis alkoholiaktsiis ja selle laekumine, mis on hea näide valimatu maksutõusu tulemusest ja alkoholimaksude konkurentsivõimetusest. Kuigi lahja alkoholi aktsiis on tõstetud ühe aasta jooksul peaaegu kahekordseks, on tänaseks selge, et seda ei laeku sel aastal rohkem, vaid 30 miljonit vähem kui eelmisel aastal ja 40 miljonit vähem kui riigieelarves kavas.

Kurb on selle juures ka see, et selle 40 miljoni eest on juba kulusid tehtud, kuid kui tulusid ei laeku, tähendab see maksuauku. Veelgi kummalisem on riigi soov tõde eirata ja jätkata maksude tõstmist samas vaimus. Järgmise aasta riigieelarvesse on kirjutatud alkoholiaktsiisi reale 341 miljonit, mida on 120 miljonit rohkem kui sellel aastal.

Selleks, et planeeritud õlleaktsiis laekuks, peaks Eestis müüma järgneval aastal riigi arvates koguseliselt rohkem õlut kui tänavu. Seda olukorras, kus põhjapoolne piirikaubandus, mis moodustas ligi 25% käibest, kaob, sest pole enam hinnavahet Soomega, ja lõunapoolne piirikaubandus on ainuüksi sel aastal tõusnud üle nelja korra ja moodustab pea kolmandiku kogu õllekäibest.

Ei pea olema matemaatik, et aru saada – riik paneb umbes 50%ga puusse. See kõik tähendab seda, et järgmisel aastal on maksuauk mitte enam 40, vaid juba 100 miljonit. Tasub märkida ka seda, et olukorras, kus Soome riik on juba otsustanud aktsiise järgmisel aastal mitte tõsta, kannatab Eesti majandus täiendavat kahju väheneva Soome turistide arvu tõttu, mis tähendab ka teenindsusektorile saamata jäänud tulu.

Juht lastaks lahti

Ettevõtluses lastaks selline juht, kes eksib 40 miljoniga, sekundiga lahti. Valitsuses ei vastuta seesuguste eksimuste eest aga keegi.

Toimub ainult hämamine. Huvitav retoorika rahandusministeeriumilt on see, et paanikaks pole põhjust – kõik liigub vastavalt prognoosidele. Jah, liigubki, sest sellel aastal on prognoose 262lt miljonilt juba kahel korral alla korrigeeritud 238le miljonile ja kuna laekub 220 miljonit, siis tuleb seda korra veel teha. Nii et kõik laekub vastavalt prognoosile! Ja nii läheb ka järgmisel aastal.

Valitsuse teine jututelg on see, et tähtis polegi, palju laekub, vaid et inimesed vähem alkoholi tarbiks. Ka see pole õige, sest näiteks õlut müüakse sel aastal koos lõunapiiri tagant ostetuga kindlasti rohkem kui eelmisel aastal.

Kas tõesti on meie valitsusel nii raske oma vigu tunnistada? Rahandusminister Toomas Tõniste on esimene valitsuspoliitik, kes seda küll tagasihoidlikult proovis teha ja öelda, et äkki on aktsiisidega liiale mindud, kuid ta tehti taolise ketserliku mõtte eest valitsuses väga tugevalt maha.

Raha kaob piiri taha

Tulles tagasi pealkirjas püstitatud küsimuse juurde: „Kuhu kadusid või kaovad miljonid?“, siis vastust me teame – Lätti ja Soome. Ehk ei olegi see miljonite kadumine meie valitsusele tähtis. Oluline on, et kulud saaks tehtud ja maksude alalaekumine annab ju hea põhjuse järjekordselt riigi rahareserve natuke tuulutada. Tundub, et tänase valitsuse soov on jätta pärast neid ametisse asuvale valitsusele tühjad salved.

Lõpetuseks veel üks mõte. Valitsus, kes arvab, et riik elab maksudest, eksib. Riik elab ettevõtlusest. Muutes ettevõtted maksudega konkurentsivõimetuks, ei hooli ta ka kokkuvõttes inimestest. Sest nii avaliku kui erasektori inimeste palgad kui ka riigi turvalisus ja kaitsevõime sõltuvad kokkuvõttes sellest, kuidas majandusel läheb.