Moraal on eduks tähtsam kui raha

Mööduv aasta oli hea ja huvitav. Mitte niivõrd sellepärast, et meie majandus ja inimeste ning ettevõtete sissetulekud kasvasid üle ootuste ja tempos, mis tegi rõõmu pea kõigile osapooltele. On ju ka varem lootusi ületavat või rahuldavast kiiremat kasvu ette tulnud.

Praegune aeg tundub erandlik olema eelkõige seepärast, et esiteks võib praegu üle hulga aja piisava kindlustundega loota, et selline mõõdukalt hea, mõne protsendi suurune reaalkasv jääb püsima ka pikemaks ajaks kui aasta-paar. See ühteaegu lubab ja samal ajal ka nõuab, et me vaataksime kaugemale ette, kui oleme harjunud. On põhjuseid, mille pärast võib öelda, et praegu on õige aeg ette võtta ja ära teha mõned vajalikud asjad, mida kitsamates oludes raske ette võtta oleks.

Ei, ma ei räägi siin mõne ilusa ja võibolla ka vajaliku asja ehitamisest. Kuigi tean, et kindlasti on piisavalt neid, kelle nägemus vajalikust ettevõtmisest võiks olla näiteks uue ja suure rahvusooperi või millegi muu sarnase ehitamine. Ehitamine ongi ju läbi aegade olnud see kõige selgem asi, mida alati teha on tahetud ja mida ka teha osatakse. Oleks vaid finantseerimine paigas.

Kahjuks või õnneks on raha sedasorti investeeringuteks hakanud järjekindlalt vähenema ja osa sellest rahavoost võib lähiaastatel hoopiski ajalooks muutuda. Ainuüksi see asjaolu peaks meile, kui oma riigi vastutustundelistele ja -võimelistele kodanikele, kätte näitama, mida me kiirelt muutuvas maailmas tavalistest parematel aegadel tegema peaks. On ilmne, et kui mingi seni raha toonud allikas kuivemaks jääma hakkab, tuleb olukorrale õigeaegselt sobiv lahendus leida. Võimalikke lahendusi on kaks: leida asemele muud raha või edaspidi avalikku raha vähem kulutada. See on, teha ära mõned vajalikud reformid.

Kõige suurem viga, mida me praeguses olukorras võiksime teha, oleks arvamine, et kuna aastate jooksul ellu viidud majanduspoliitika on õige, siis tagab see meile edu ka järgmisteks aastateks. Mõne järgmise aasta jooksul see ilmselt nii olekski, kuid järgmise kolmeteistkümne ja enama aasta jooksul kindlasti mitte.

Me kõik teame, et maailm on muutumas ja loodame, et kõik on kontrolli all. Paraku eksitakse tulevikku vaatamisel tavaliselt kõige enam sellega, et lühiajalises perspektiivis oodatakse uuendustest suuremat ja kiiremat tulemit, kui tegelikult saadakse, kuid pikaajalises perspektiivis hinnatakse muutuste suurust ja mõju vastupidiselt tunduvalt väiksemaks, kui see tegelikult olema saab. See aga tähendab, et muutustega kohanetakse alguses üsna muretult, kuid selle varjus jäävad mitu ühiskonnas ja majanduses aset leidvad süvamuutust tähelepanuta.

Me ei osanud 20 aastat tagasi ette kujutada, kuidas internet meie elu muudab. Ka täna peame me arvestama digitaliseerimise võimaluste ja riskidega.

Veel mõni aeg tagasi me ei saanud seda teha, kuna nii võimalused kui riskid olid kurvi taga. Paljuski on nad veel praegugi, kuid meie pluss on see, et oleme esimeste seas ühte kurvi juba jõudnud ja võiksime selle taga olevat paljudest konkurentidest selgemini ette näha ja arvesse võtta.

Võiksime, kuid paraku ei paista eriti selle poole püüdlevat. Esiteks hoiame me kõiki käega katsutavaid asju, „betooni“, endiselt lemmiklapse seisuses ja pehmetesse asjadesse suhtume kui millessegi vähem usaldusväärsesse. Paraku tundub mulle, et teeme seda isegi õigustatult – seni, kuni meie kultuuriruum kõige laiemas mõttes on selline, nagu ta hetkel on.

Veerand sajandit tagasi olin üllatunud, kui sain teada, et Adam Smith oli eelkõige moralist ja alles seejärel vahetevahel ka majandusteadlane. Nüüd ma enam nii ei mõtle. Turg saab efektiivselt toimida ainult piisavalt moraalses ühiskonnas. Ilma vajaliku moraalita ei saa olla efektiivset koostööd ega jõukuse kasvuks vajalikku efektiivset turgu.

Seadused üksi siin ei aita. Need võivad olukorda halvemakski muuta. On vaja, et kirjutatud reeglite kõrval peetaks kinni ühiskonna ladusaks toimimiseks vajalikest kirjutamata reeglitest. On vaja kultuuriruumi, kus JOKK-skeemidel, olgu nad mistahes kaalutlustel seadustesse kirjutatud või kirjutamata jäetud, kohta ei ole. Paraku ei ole moraalil meie kultuuriruumis kohta, mida meil edasiminekuks vaja oleks.

Moraale on maailmas mitmesuguseid. Laskumata diskussiooni, milline neist õige on, tuleb meil lähtuda sellest, et me oleme liitunud ühe kindla moraaliruumiga. Kui me selle ruumi reegleid nii ära ei õpi, et need meile ainumõeldavaks muutuvad, et ka võõrad seda märkavad ning arvestavad, meil praegusest palju paremini enam minna ei saagi.