Riik, ära karda eraraha!

Veresoonkond täidab inimese kehas väga tähtsat rolli. Arterites ja veenides liigub veri, mis kannab hemoglobiiniga hapniku keha eri osadesse. Kohalik kapillaarveresoonestik viib väärt kauba ukse taha ja hiljem jäägid sealt ka minema. Masinavärk töötab õlitatult, inimkeha toimib. Kui juhtub, et õnnetuse või haiguse järel verevarustus katkeb, siis on jama majas. Toidunäljas kehaosa annab sellest kiirelt märku („jalg on surnud“), kui see aga ei aita, siis hakkab toimuma kärbumine, mis lõpeb alati väga halvasti.

Taristuobjektid täidavad riigis samasugust rolli. Mööda raudteid, teid ja sildu liiguvad autod ja rongid, mis kannavad kaupu ja inimesi erinevatesse riigi osadesse. Need omakorda liiguvad lõpptarbijateni mööda kohalikku liiklusvõrgustikku.

Kui liikumine katkeb või on pikema aja jooksul häiritud, pidurdub piirkonna areng ning lõpuks lahkub elu sellest hüljatud kohast.

Maanteede, raudteede ja sildade ehitamine on võrreldamatult kallim ja keerulisem kui kontorihoone või kaubanduskeskuse rajamine. Näeme Tallinnaski, kuidas Ülemiste liiklussõlme ehitamine kestis aastaid, sama toimub Rocca-al-Mare uue ristmikuga.

Neljarealine tee Koseni – mitu aastat me seda teinud olemegi? Kui palju see maksma on läinud?

Keskmise neljarealise kiirtee ühe kilomeetri ehitamine maksab koos maanteesildadega umbes 5–7 miljonit eurot. Sildade puhul maksab lihtne kaherealine konsoolsild 50 miljonit eurot kilomeeter.

Korrutame need arvud Kose ja Tartu vahelise kaugusega või siis Muhu ja mandri vahelise distantsiga ja saame summad, mis kokku moodustavad riigieelarvest 15–20%. Selge, et ilma abita riik seda teha ei suuda.

Selle vastu aga on rohtu. Esimene võimalus on riigivõlakirjad. Riik emiteerib pikaajalise võlapaberi, mille ostavad kokku investorid. Saadud raha eest ehitatakse vajalik taristuobjekt. Võlakirjad on omakorda kaubeldavad ka börsil.

Eesti jäärapäisus selle skeemi vältimisel on hämmastav. Ostame ise samal ajal keskpanga tasemel kokku teiste Euroopa riikide kohustusi ning investeerime kaudselt neisse riikidesse. Aga jumala eest, mitte oma riiki!

On ka teine võimalus. See on PPP, mis tähendab era- ja avaliku sektori koostööd. Neid vorme on mitmeid. PPP puhul saab eraettevõtte riigilt õiguse ehitada ja/või opereerida riiklikult tähtsaid ja riigile kuuluvaid õigusi – maavarasid, teid, sildasid jne. BOT- (ehita – opereeri – anna tagasi) skeemid on kõige levinumad.

Sellisel juhul annab riik ettevõtjale välja kontsessiooni ehitada ja hiljem opereerida suuri taristuobjekte. Ettevõtja leiab rahastuse, ehitab valmis ja korjab tasusid, et maksta pangalaene ja teenida ka kasumit. Kontsessiooniperioodi lõpus (tavaliselt 50 aastat) antakse objekt riigile, kes võtab kõik kohustused ise üle.

Veel on olemas BTO (ehita – anna üle – opereeri), BOOT (ehita – oma – opereeri – anna tagasi), BOO (ehita – oma – opereeri). Neist variantidest on veel omakorda alamkategooriaid. Suurbritannias on viimasel ajal levinud skeemiks DBFO (projekteeri – ehita – finantseeri – opereeri). See skeem on eriti efektiivne. Ettevõtja ja riik sõlmivad kontsessioonilepingu, millega erategija võtab kohustuse rajada ja opereerida näiteks maanteed, puhtalt erarahastuse toel. Samal ajal jääb loodav objekt riigi omandusse kohe algusest peale.

Vastutasuks garanteerib riik ettevõtja võetud laenud ja kohustused, mis võimaldab saada eriti odavat finantseerimist. Pärast tee valmimist jätkab ettevõtja ka tee opereerimisega.

Erinevus BOT ja DBFO vahel seisneb selles, et kui BOT puhul korjab ettevõtja tee kasutamise eest tasusid, siis DBFO puhul on sõit tasuta. Kust tuleb sellisel juhul majanduslik mõte ettevõtjale? Riik tasub varjuna taustal kõik ületustasud, mis tähendab, et kaudselt on kogu objekt ikkagi maksumaksja õlul.

Vahepealne variant on, kus tee tasusid võetakse niipalju, et kulud katta ja ettevõtmine nullis oleks. Selle juures aga maksab riik ettevõtjale kogu vajaliku krempli ehitamise ja opereerimise eest kokkulepitud tasu.

Riigi 100. sünniaastal võiks valitsus julguse kokku võtta ja teha neljaaastasest valimistsüklist kaugemale tulevikku vaatavaid otsuseid. Heas korras veresoonkond aitab riigil elada ja areneda vähemalt järgmised sada aastat.

Olgu selle toimimiseks vajalik saarte püsiühendus, Tallinna-Tartu maantee või ida-lääne-suunaline tunnel Tallinna all, mis leevendaks haiget liiklusolukorda pealinnas.