Investori hea tuju võib halvaks minna

Viimase aja domineeriv narratiiv on „sünkroniseeritud kasv,“ mis tähendab seda, et kõigis olulisemates maailma majanduspiirkondades majandus kasvab. Konkreetset hetke vaadates on tegemist faktiga, kuid loomulikult eeldatakse, et kas või ainuüksi inerts on piisav selleks, et nähtavas tulevikus (ca paar aastat) praegune olukord jätkuks. Kui see ka nii oleks, siis oleks see nii hea nii meile (Eestis), kes me sõltume oma ekspordile orienteeritud majanduse tõttu peamiselt väliskeskkonnast, kui ka riskantsete varade turgudele, sest mis need aktsiaturudki laiemalt muud on, kui võimalus saada (võimendatult) osa majanduskasvust.

Majanduskasv kasvatab kasumeid, kasumite kasv õigustab kõrgemaid aktsiahindu – lihtne. Vähemalt siis, kui intressimäärad liiga palju ei tõuse. Kõige eelneva juures teeb aga murelikuks üks asjaolu – „sünkroniseeritud kasvu“ narratiivi ei torgita piisavalt. Mängulaud oleks justkui riskidest puhas ning ei ole liialdus öelda, et maad on võtnud mugavus ja mõttelaiskus. Ajalooliselt pole selline käitumine aga kunagi ära tasunud.

Esiteks peab kindlasti ära märkima, et õhus on siiani siiski kerget kaubandussõja hõngu. Kuigi senised arengud on viidanud pigem sellele, et USA tegeleb enesekehtestamisega, siis ei tasu unustada, et maailmas, mis on pikema perioodi jooksul arenenud täpselt vastupidises – ehk üha vabama kaubanduse – suunas, on kaubanduspiirangute (tollide) uuesti lauale tõstmine sõna otseses mõttes tulega mängimine.

Teiseks oluliseks, et mitte öelda problemaatiliseks teemaks on toormete hinnatõus. Hea küll, majandustsüklite faase jälgiva investori jaoks ei ole toormehindade tõusus keset „sünkroniseeritud kasvu“ midagi liiga imelikku, kuid aasta alguse euros (!) enam kui kümnendiku kerkinud nafta hind võiks panna kulmu kergitama küll. Eriti, kui mõelda sellele, et hinnatõusu peamine kütus on pinged Lähis-Idas. Samuti ei ole just kõige meeldivam asjaolu, et tööstuslike metallide hinnatõusu taga on seni üpriski ettenägematute riskide realiseerumine – juba mainitud tollide võimalik/edasine (taas)kehtestamine ja täiendavad sanktsioonid Venemaa suhtes.

Siit justkui hakkaks välja kujunema juba muster – peamised riskid on poliitilised. Ka kolmas murettekitav risk on poliitiline – peatsed Ühendriikide Kongressi vahevalimised. Nende valimiste võimalikke tulemusi hinnates paistavad parimad positsioonid demokraatidel. See on ka loogiline, sest Ühendriikide praeguse presidendi tegevus ja persoon on olnud piisavalt värvikad selleks, et paljusid päris korralikult pahandada. Samas, vaadates poliitiliste jõujoonte arenguid investorite seisukohalt, ei tasu unustada, et Ühendriigid on ajaloo parim „rikkuse loomise masin“ ning Demokraatlikus Parteis kipuvad aga just viimastel aastatel domineerima mõtted, mis on olemuselt võrreldavad katsetega enam-vähem toimivasse masinavärki hiiglasliku mutrivõtme viskamisega.

Huvitavalt ja omamoodi defineeritud õigluse ja võrdsuse loosungite all tahetakse muuta Ühendriike euroopalikumaks, unustades seejuures, et Euroopa „rikkuse loomise masin“ on veidigi pikemat perspektiivi vaadates üpriski katki. Demokraadid ei paista olevat õppinud sellest, et kui keegi räägib „liiga suurtest kasumitest,“ mis suurendavad „ühiskonnas ebavõrdsust,“ siis sellistest eeldustest lähtuval majanduspoliitikal puudub positiivne pretsedent. Investorite jaoks on aga jällegi tegu riskiga, sest see, kuidas, mil määral ning millal poliitikud ettevõtete kasumeid „vähendama“ hakkavad, on sedavõrd kaootiline protsess, et selle hindamine praeguses faasis on võimatu.

Katkisest „rikkuse loomise masinast“ ehk Euroopast rääkides jõuame järgmise – küll veidi vähem konkreetse ja hajuvama riskini. Nimelt selleks, et Euroopa (Liit) toimiks, oleks vaja, et see toimiks rohkem ühtselt nii majanduslikult kui ka poliitiliselt ja isegi sõjaliselt. Kui vaadata aga praeguseid arenguid, siis surve on pigem vastupidises suunas. Euroopa (Liidu) tähtsus globaalsel areenil on vähenenud ning euroala sees olevad pinged kasvamas. Itaalia uus valitsus ilmselt mingeid olulisi reforme ei tee. Seega vajab Itaalia madalaid intressimäärasid. Saksamaa majandus on aga ülekuumenemisohus ning vajaks kõrgemaid intressimäärasid. See asjaolu on pingete allikas nii poliitiliselt, seab kahvlisse Euroopa Keskpanga, kui ka mingis perspektiivis tekitab olukorra, kus euroala madalama tootlikkusega ja kõrgema tootlikkusega riikide võlakirjade tootluste vahe hakkab taas kasvama. See lisab aga valemisse sellise muutuja, mis ei saa ühisraha tervisele just liiga hästi mõjuda.

Seega jõuame järelduseni, et kuigi asume praegu sünkroniseeritud kasvuga keskkonnas, on õhus ka teatud ebameeldivalt raskelt hinnatavad (poliitilised) riskid, mille realiseerumine võib investori tuju üllataval ajahetkel ja üllatavalt suurel määral ära rikkuda. Nii et tasuks läbi mõelda, milline oleks eelkirjeldatud riskide realiseerumise mõju minu portfellile. Kas ma olen arvestanud, et need riskid on enamasti sellised, mis liigutavad minu portfellis olevate instrumentide korrelatsioonid rasvase ühe juurde? See pole aga investori meelerahu ja ööune kvaliteedi seisukohalt sugugi enam hea sünkroniseeritus.