Riik avalikustab võimalikult vähe dokumente

Iseenesest näitab register selle asutuse aga ka riigi läbipaistvust. Dokumendiregister on avalikkuse jaoks ning nende kasutamine ajakirjanikutöös igapäevane asi. Ma ei kujuta ette, kui paljud ettevõtjad seda kasutavad või kas nad sealt midagi üles leiavad, kuid ennast mitte just kõige kogenematuks dokumendiotsijaks pidades tekib tihtipeale tunne, et sind lollitatakse. Mõnede asutuste registrid tekitavad mulje, et keegi teab täpselt, mis infot avalikkusele sööta ja mida on targem enda teada hoida.

Äripäev on kirjutanud, kuidas Harku vallavalitsus salastas 75 aastaks preemia ja puhkusetoetuste käskkirjad, ja sellest, et töötukassa „uuenduskuuri” läbi teinud registris sai enamik dokumente juurde märke AK ehk asutusesiseseks kasutuseks. Samuti sellest, kuidas riigikantselei ja presidendikantselei on 75 aastaks salastanud lähetus-ja koolitusdokumente või lepinguid.

Punkti avaliku teabe seadusest, millega dokument asutusesiseseks tunnistada, leiab alati – näiteks ärisaladuse või isikuandmete kaitse. Nii ei saa avalikkus teada, mida see asutus firmalt, millistel tingimustel ja mis raha eest ostab. Ka lähetuskäskkirjad on varjatud ja me ei saa teada, keda, kuhu ja mis põhjusel lähetatakse ning mis riik sellest kasu saab. Lähetusaruandeid, kust seda võiks hiljem välja lugeda, pole aga mina registrites kohanud. Tallinna dokumendiregistris on salajased ka hüvitiste ja lisatasude käskkirjad, mõnes kohas ka mobiili-ja autokompensatsioonid. Asutuse väljastatud garantiikirjades näeme vaid, et  garanteeritakse näiteks 12 inimese õhtusöök restoranis, kuid kes seal osalevad ning mis summadest jutt käib – seda avalikkusele ei öelda.

Oleks kohatu tembeldada kõik riigiasutused või ministeeriumid info varjajateks. Läbipaistva dokumendiregistri eest väärib kiitust keskkonnaministeerium.

 

Autor: Kadri Jakobson, Vilja Kiisler