Rõtov: laenuga majandus käima

Viimased kuus aastat pole Eesti elatustase Euroopa keskmisele enam lähenenud ja väljaränne on moodsa ajaloo suurim. Olime edukad, kui viisime oma SKP inimese kohta 2001. aasta 42%lt kuni 70%ni Euroopa keskmisest aastal 2008. Edasised aastad oleme aga stagneerunud 68% juures, mis ei vasta ei meie ootustele ega võimalustele.

See paneb mind taas kord välja ütlema seisukoha, mis mõjub meie majanduspoliitika kujundajatele nagu punane rätt härjale.

Kasvu kiirendamiseks peab Eesti võtma laenu ja stimuleerima majandust. Erinevalt enamikust Euroopa riikidest on Eestil see võimalus olemas ja seda mitte kasutada pole mõistlik. Ma ei näe muud käegakatsuvat lahendust sissetulekute tõstmiseks, kodumaise ettevõtluse elavdamiseks ja väljarände peatamiseks.

Oponentidel on siin kuus peamist vastuargumenti.

Esiteks liberaalne postulaat: riik ei pea mitte laenama, vaid hoopiski mustadeks päevadeks reserve koguma (hoidiseid riiulile panema, nagu kolleeg Meelis Mandel tabavalt on kirjutanud). Üldiselt austan sellist veendumust, kuid olukorras, kus Läti ja Leedu ning Soome ja Rootsi hoogsalt laenavad, friedmanlik monetarism ei toimi. Eesti inimesed ja ettevõtted ei ole Eesti turul ilma stiimuliteta tegutsemiseks konkurentsivõimelised ning suunduvad sinna, kus ressursse rohkem. Me paneme küll hoidised tulevastele põlvedele sahvrisse, aga lapsed tahavad juba täna kõhu täis süüa. Laenu mitte võttes anname eelise riikidele, kes seda teinud on. Meie võimupoliitikute retoorikat kuulates tundub, et nad peavad kõiki Euroopa riike selles osas rumalamaks kui Eesti. Kogu austusest Jürgen Ligi vastu ei tundu mulle selline eneseupitamine usutav.

Teiseks polevat meil vaja täiendavalt majandust stimuleerida, kuna meil on eurotoetused. Eurotoetused pakuvad tõesti mõningat leevendust, kuid sama eelis on ka Lätil ja Leedul. Jäikade normide tõttu läheb suur osa eurotoetustest sinna, kust tulevikus lisaväärtust ei teki. Ka pole eurotoetuste maht, aastaiks 2014-2020 kavandatud kokku 5,9 miljardit eurot (ehk n-ö puhtalt 4,5 mld), võrreldav Eesti võimaliku laenuressursiga.

Kolmandaks. Kui laenu võtame, siis läheb meil sama hullusti nagu Kreekal. Väga emotsionaalne, aga vildakas vastuväide. Kõigepealt, kui hullusti siis Kreekal ikkagi läheb? Ka riigi katastroofilise võlakoormuse juures 160% SKPst on nende kodanike jõukus märksa suurem kui meil siin. Iirimaa on vaatamata oma 125-protsendilisele võlale endiselt säilitanud Euroopa keskmisest märksa kõrgema elatustaseme ja saab isegi kiita edukate reformide eest. Soovitatavaks valitsussektori võlamääraks on Maastrichti kriteeriumi järgi peetud kuni 60% SKPst. Saksamaal on see 81%, Hollandil 72%, Austrial 74%. Ei nimetata ju neid riike üle jõu elavateks parasiitideks, kes laristavad tulevaste põlvede arvel. Miks peaks Eesti jaoks optimaalne laenukoormus olema tänane 10%, (mis aastaks 2017 pealegi tasapisi väheneb 8,3%ni), kui meie naabritest on see Leedul 41%, Lätil 39%, Rootsil 39% ja Soomel 54%? Kui Eesti kahekordistaks oma praeguse laenu 20%ni SKPst, oleksime jätkuvalt eurotsooni kõige säästlikum liige Luksemburgi ees (22%).

Neljas oponentide vastuargument. Meil pole selle rahaga midagi peale hakata, see üksnes suurendaks importi ja tõstaks hindu. See on kõige tõsisem vastuargument. Kui miljardid mõtlematult laiali jagada, siis lisaväärtust ei teki ja kõrgemad sissetulekud sööb inflatsioon. Traditsioonilised stiimulid oleksid investeeringud avalikkesse hoonetesse, teedesse, elektriliinidesse, prügimajandusse, veevärki jms. Tuleb leida kohad, kuhu on vaja niikuinii homme vältimatult kulutada, ja teha see investeering juba täna. Olen varem välja pakkunud idee investeerida jõuliselt õpetajate palgatasemesse, mis hoiaks õpetajatena tööl võimekaid inimesi ja teisalt elavdaks siseturgu. Mõistliku poliitika abil on palju võimalusi, kuidas luua andekatele inimestele töökohti ning stimuleerida laial põhjal ettevõtlust.

Viiendaks: kui korra laenu võtad, siis ei suuda sa sellest nõiaringist edaspidi välja tulla. Ehk siis - kui annad kuradile sõrme, siis tema võtab kogu käe. Oleme tõesti näinud, kuidas valitsused on kergekäeliselt lubadusi andes viinud lühikese ajaga laenukoormuse üle 100 protsendi. Need riigid on lisaks Kreekale, Iirimaa, Belgia, Itaalia ja Portugal. Selle vältimiseks peame valima riiki juhtima mõistlikud poliitikud, kes ei lase võlgadel üle pea kasvada ja investeerivad sinna, kust tulevikus raha tagasi tuleb. Eeskuju väärivad näited on Põhjamaad ja enamik Kesk-Euroopa riikidest.

Kuuendaks: võlgu võtmine on vastustundetu järeltulevate põlvede suhtes. See laialt levinud argument tundub mulle küüniline. Praeguse säästliku poliitika juures me mitte üksnes ei halvenda tänase põlvkonna toimetulekut, vaid peletame noored inimesed ennast mujale teostama. Hoidistamise mentaliteediga jätkates jõuame sinna, kus Eestisse jäävadki vaid pensionärid, kes hoiavad endal hinge sees Euroopa sotsiaalabiga. Me võime küll globaalses perspektiivis hukka mõista Paul Krugmani ideoloogia, kuid me ei saa ujuda vastuvoolu tegelikkusega, mida USA ja Euroopa suurriigid on majanduses rakendanud.

Kindlasti leiab laenamise vastu veelgi argumente, kuid millised on alternatiivid? Valitsuspoliitika on lähtunud eeldusest, et madala laenukoormuse ja tasakaalus eelarvega muutumegi atraktiivseks.

Veel paar aastat tagasi, kui Eestis tuli käibele euro ja me tagusime trummi valitsuse ettenägeliku eelarvepoliitika üle, olime üsna kindlad, et oleme Lätist-Leedust jäädavalt lahti (loe: ette) rabelenud. Pidid ju euro ja madal laenukoormus andma Eestile konkurentsieelise, mille tulemusel meie elatustase hoogsate sammudega Lääne-Euroopale järele jõuab. Aga võta näpust. Tegelikkuses on läinud vastupidi, Eesti tammub paigal ning lätlaste ja leedulaste ostujõud ongi juba meie omast ees ning aasta lõpuks paistab vahe veelgi suurenevat. Ebaedu põhjendatakse maailmamajanduse üldise olukorraga, kiratsemine jätkub ning inimeste väljaränne saab hoogu juurde.

Reformierakonna lubadus viia Eesti Euroopa viie rikkama riigi hulka on avalikult välja naerdud. IRLi programmiline eesmärk kasvatada majandust kaks korda kiiremini kui ELis keskmiselt, on kaugel täitumisest. Alternatiive ei paku ka opositsioon. Näiteks sotsiaaldemokraatide viimaseid väljaütlemisi vaadates on nad suisa vastu majanduskasvule kui eesmärgile. Ebaedu põhjendatakse ühest suust fataalse paratamatusega.

Loodan siiski, et saan järgmistel valimistel valida erakonna, kes soovib ja suudab Eesti jõukust kasvatada.

Lõpetuseks siis nende jaoks ka väike spikker. 2013. aasta riigieelarve kulude maht on 7,7 miljardit eurot. Kui tõstaksime oma laenukoormust kaks korda, siis saaksime investeerida täiendavalt umbes 2 miljardit eurot. Kui tõstaksime koormuse Läti tasemele, siis oleks meil juba 6 miljardit ressurssi, ja Soome taseme korral 7,5 miljardit. Võrdluseks: näiteks 14 000 õpetaja 1000-eurone palgatõus lähemaks viieks aastaks läheks meile maksma suurusjärgus 0,6-0,7 miljardit eurot (kui me ei arvesta tulu- ja sotsiaalmaksu, mille riik niikuinii automaatselt tagasi saab).

Autor: Peep Talimaa, Igor Rõtov