Hein: rikkaks saamist peaks koolis õpetama

Õhtuleht kirjutas hiljaaegu keskealisest naisest, kes oli Bingo Lotoga võitnud ligi 200 000 eurot. “Võidetud summa eest plaanib pereema muu hulgas korda teha vana kodumaja,” kirjutas leht. “Lisaks võlgade ja järelmaksude tasumisele soovib naine osa summast jätta ka lähemate sugulaste abistamiseks. Kavatsus on ka võib-olla reisida, sest siiani ei ole ta seda endale ega oma perele lubada saanud.  “Kahe jalaga maa peal olev” naine usub, et suudab raha kasutada mõistlikult nii, et seda jätkuks pikemaks ajaks.“

Pidage kinni! Kas selline raha kasutamise kirjeldus lubab, et seda jätkub pikemaks ajaks?

Kuhu raha kaob? Loo pealkiri oli “Meie peres pole kunagi raha olnud”, ja mina lisaksin, et ei hakkagi kunagi olema ka. Rõhuv enamik lotovõitjaid on aasta-paar hiljem tagasi võidueelses seisus. Hullemal juhul on nad veelgi suuremates võlgades. Mõni  vahetab naise välja või tuleb töölt ära. Teised külvavad end vidinate ja reisidega üle. Kolmandad ostavad uhke ja suure maja, suure mootoriga kalli auto. Lotovõitjate kombel käituvad ka paljud järsku rikkaks saanud inimesed, näiteks suure päranduse saajad, passiivsed aktsionärid, sõnaga – need, kellel ei ole varem suurt raha olnud.

Miks käituvad tavalised, eeldatavasti koolis käinud inimesed nii irratsionaalselt? Neil inimestel, kuigi nad on koolis käinud, pole mingisugust finatskirjaoskust. Keegi ei ole neid õpetanud, kuidas käituda, kui sinust juhuslikult miljonär saab. Seda on muidugi raske õpetada, kui õpetaja ise self-made rikas ei ole. Küll aga suudaks majandust õppinud õpetaja koolitunde anda teemal, kuidas rikkaks saada. Seda puhtalt matemaatikale tuginedes.

Õige vastus: investeerimine. Õhtulehe loo pereema mõtles õigesti: kuidas käituda nii, et raha pikemaks ajaks jaguks? Õige vastus oleks investeerimine. Pereema oleks alustuseks pidanud investeerima, et hiljem maja renoveerida ja sugulasi toetada, muretsemata raha lõppemise pärast.

200 000 euro eest saab soetada juba korralikke finantsvarasid, mis tagavad hilisema rahalise sõltumatuse. Alustades kõige tavalisematest deposiitidest (mis tänapäeval muidugi eriti suurt intressi ei tooda), rääkimata dividende tootvatest börsiaktsiatest või korraliku kupongiga võlakirjadest, hüpoteegiga tagatud laenudest, lõpetades kinnisvarainvesteeringutega.

Selle raha eest saaks soetada kaks-kolm korralikku korterit, mis kohe renditulu tooma hakkaksid. Selle raha eest saaks ka osta juba väiksema ärikinnisvara, pannes 200 000 omakapitaliks ja laenates 400 000–500 000 pangast juurde. Ärikinnisvaraks sobivad nii kaubanduspinnad kui ka bürood. Nende väljarentimisest tekib tulu, millelt on võimalik nii pangale laenuteenindamine kui ka saada juba 7–10 protsenti kasumit omakapitali investeeringult.

Inimesed ei toimi niimoodi. Üks põhjus on muidugi ka see, et kõik inimesed ei võida lotoga, ja kui palk tarbimisse voolab, siis ei olegi ju, mida investeerida. Niisiis, kuidas rikkaks ja sõltumatuks saada? Ärge lootke lotovõidule. Tõenäosusteooriale tuginedes ei saa te seda kunagi. Parem alustage säästmist täna, et homme rahaliselt sõltumatu olla. Ja neile, kes on lotovõidu saanud – alusta investeerimist juba täna, et hiljem rahaliselt muretu olla.

Õpik on olemas. Jaak Roosaare ütleb “Rikkaks saamise õpikus”: “Aktiivsest sissetulekust tuleb suunata võimalikult suur protsent (säästumäär) passiivset sissetulekut pakkuvate varade või investeerimisvarade omandamisse. Alternatiivina võib palgatöö asemel keskenduda investeerimisvarade ja passiivset sissetulekut võimaldavate varade loomisele: sel juhul ei ole vaja investeeringuid osta, vaid need luuakse oma ettevõtte näol.” Kuldsed sõnad! Lihtsas keeles: investeeri oma säästud tulutoovatesse varadesse või hakka ettevõtjaks ja loo ise omale tulutoov vara.

Jaak Roosaare raamat oleks praeguse seisuga parim kandidaat rikkakssaamise õpetuse tundidesse. Lihtsas keeles ja ohtrate näidetega raamat sobib alates nii umbes 9. klassist.

Ja nüüd küsin ma haridusministeeriumilt – miks tollele loo alguse pereemale või isegi mulle sellist asja koolis ei ole õpetatud? Hea küll, mina käisin keskkoolis kaheksakümnendatel, kui kapitalism oli meie verivaenlane. Aga mu vanem tütar, praeguseks kõrgelt haritud ja kõrgepalgaline arvutiteadur Londonis, küsis minult pärast selle raamatu lugemist: “Isa, miks mulle keegi seda koolis ei õpetanud?” Miks meie koolides ei õpetata jõukaks (veelgi parem – rikkaks) saamist?

Miks maksavad lotovõitjad oma rumaluse kinni võidetud rahaga? Kui minu loo tegelane oleks natukenegi sellist haridust saanud, ei mõtleks ta, kuidas raha kulutada, vaid hoopis, kuidas seda lotovõitu nii investeerida, et sellest elu lõpuni jaguks. Samuti ei tuleks äkki rikkaks saanud inimesed töölt ära, kuna nad saaksid aru, et miljon ­eurot ei taga pikaajalist head elu. Miljon kulub väga kiiresti ära tänu valedele (mitteärilistele) otsustele, mis on suurelt jaolt põhjustatud oskuste ning teadmiste puudumisest, ja lihtsalt tarbimisele. Nimetan seda koolirahaks, aga ma ei usu, et investeerimiskursus peaks koolis niipalju maksma.

Investeerimisloogika seisneb selles, et kui mul on säästetud või võidetud 1 miljon eurot, siis umbes 5000 eurot kuus kulutades jagub seda 20 aastaks, pärast mida on jääk 0. Kui ma aga investeerin selle 1 miljoni tulutoovatesse instrumentidesse umbes 7%ga aastas, siis teenin igas kuus 5830 eurot. 20 aasta pärast on mul järel minu investeeritud 1 miljon + 20 (aastat) korda 12 (kuud) korda 5830, mis võrdub 2 400 000 euroga. Seda muidugi, kui ma 5830 eurot igas kuus ei kuluta, aga ma võin seda ka vabalt teha, sest sellise sissetulekuga olen ma töökohast sõltumatu.

Mõju majandusele. Praegu hoiavad Eesti inimesed 3 miljardit eurot sääste tavalisel arvelduskontol. Suunates kasutult seisva raha majandusse börsi, kinnisvara või laenude kaudu, elavdaks see tunduvalt majanduskeskkonda ning parandaks ka inimese enda majanduslikku olukorda tänu tulutoovatele instrumentidele. Teiseks, see õpetaks säästma. Säästmine pole kuritegu, vaid vahend, mis tagab pikaks ajaks sissetuleku investeerimise kaudu. Ettevõtlus areneks, oma ettevõtte loomine ja areng annab riigile maksutulu tööhõive ja käibe näol. Mida rohkem inimesi toimib erasektoris, seda rikkam on riik. Kuna praegu ei õpetata koolis oma raha juhtimist, tuleb peamine kogemus vanematelt – kes pole aga omakorda õpetust saanud. Ja nii need lotovõitjad põhja kõrbevadki.