Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Estonian Air hõljub languses

Lennufirmaga Estonian Air seotud riiklikud investeeringud on halva maiguga. Neid on palju, tegu võib olla lubamatu varjatud riigiabiga ning lõppeks tundub, et vahepealne ambitsioonikas laienemisplaan oli algusest peale avantüür, kirjutab Delovõje Vedomosti ajakirjanik Anastasija Tido.

2009. aastal pandi mitmes osas Estonian Airi (EA) kokku natuke alla 10 miljoni euro. Järgmisel aastal oli summa umbes 20 miljonit. Aastal 2011 otsustas riik eraldada 30 miljonit järjekordseks aktsiakapitali suurendamiseks. Juba pärast Tero Taskila lahkumist anda veel 37 miljonit laenu. Mullu otsustati, et 15%line laenuintress on liiga suur, jäeti alles 7%. Natuke enne seda pikendati laenu tagastamise tähtaega kuuelt kuult viie aastani. Tõsi, juba see asjaolu, et EAle anti laenu ja veel intressiga, on progress. Võinuks ju jälle suurendada aktsiakapitali, sest skeem oli juba tuttav…

Muidugi, kui riik suurendab EA kapitali, saab ta vastu aktsiatega seotud õigusi, kuid antud juhul on selliste õiguste tegelik väärtus kahtlane. Viimase viie aasta arengu ülevaade lubab oletada, et eesmärk saavutada kasumlikkus ja ettevõtte rahastamine riigikassast ei pruugi olla omavahel seotud.

Euroopa Liidus on keelatud ettevõtete abistamine riigi rahadega sagedamini kui kord kümne aasta tagant. Euroopa Komisjonile (EK) tundus aga korduv EA aktsiakapitali suurendamine varjatud riigiabina. EK ei ole veel otsust langetanud ning vara on kedagi süüdistada, aga on üsna tõenäoline, et majandusministeerium võis rikkuda teadvalt reegleid. Kuid juristid pidid ju olema riskidest teadlikud! Muide, seoses kapitali suurendamisega esitas ka meie riigikontroll ametnikele järelpärimise: „Ega riik ei riku sellega ELi riigiabi osutamise eeskirju?“ Mis saab, kui aasta või kahe pärast jõuab EK järeldusele, et tõepoolest oli tegu lubamatu riigiabiga ning ?? kohustatakse saadud raha tagastama.

Teiseks tundub, et EA ambitsioonikas strateegia aastast 2011, mille elluviimiseks anti Taskilale alguses roheline tuli, aga pärast visati ta ukse taha, oli ilmselt algusest peale üks avantüür. EK nimetas seda igatahes „ülioptimistlikuks ja äärmiselt riskantseks“. Majandusministeerium vist ei kavatsenudki seda lõpuni viia. Igatahes selline mõte tuleb pähe, kui arvestada, et keerulise strateegia elluviimiseks, mis nõuab suuri investeeringuid uutesse lennukitesse, anti kõigest aastakene. Terve aasta plaaniti laienemist, rahastati hokit, pakuti premium-klassi reisijatele Egoisti peakoka toitu. Pärast mõeldi aga ümber, sest selgus, et see oli liiga kallis lõbu. Selle oleks võinud ju enne välja arvutada.

Nüüd vähendas ?? lennukiparki, koondas töötajaid, hoiab kõige pealt kokku, müüs kaks tütarettevõtet maha, kuid püsib ikkagi miinuses. Just sellepärast tekivad kahtlused, et toonaste muutuste algatajad ei kavatsenudki võib-olla mingeid häid tulemusi saavutada.

Mullu tõstatasin küsimuse, kes ja kuidas peab korvama riigile kahjud, mis tekkisid riigiettevõtete juhtkonna ebaõnnestunud otsuste tagajärjel. Selgus, et Eesti poliitikute hulgas ei huvita D&O kindlustuse rakendamine kedagi.

Selliste heldekäeliste investeeringute taustal, mida riik tegi lennundusse, paistab eriti hästi silma valitsuse vastus ettepanekule tõsta lapsetoetuse summa 19 eurolt 57 eurole. Vastav seaduseelnõu 488 SE oli käsitlemisel mullu sügisel. Valitsus ei toetanud eelnõu, märkides, et eelarvele läheb see maksma lisaks 106 miljonit eurot aastas, aga polevat näidatud, kust see raha saada.

Mäletatavasti esitas Erkki Raasukese hiljuti kava riigifirmade juhtimise muutmiseks, mille eluviimisel hakkaks riik saama 75-100 miljonit eurot lisatulu aastas. Nii et asjatult ei teinud opositsioon ettepanekut raputada laste nimel riigifirmasid.

Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.