Otsusta ise, kuidas kasutada sinu makstud makse

Põhimõte on lihtne. Tulumaksust läheks suurem osa (algul 90–80%, hiljem kuni 60%) riigieelarve kaudu jaotamisele, kindlustades minimaalses vältimatus ulatuses üldiste poliitiliste eesmärkide ja riiklike investeeringute vahendid, ametnikele miinimumpalgad jms.

Ülejäänud osa jaotamisel on aga ainuotsustajaks maksumaksja ise, kui ta seda soovib. Ta võib suunata oma maksuhääletuse maksuosaluse hariduse, politsei, riigikaitse, regionaalarengu, pensionäride, noorte, perede, kultuuri, riigikogu, kohaliku võimu, välis­poliitika jne finantseerimisse. Kui ta jätab jaotuse tegemata, siis jaotavad tema maksuhääletuse osa valitud, nagu seda seni on tehtud.

Maksuhääletuse praktiline skeem on ülilihtne: maksumaksja teatab oma töökoha raamatupidamisele, millise tegevuse toetuseks ja millises proportsioonis ta oma nn maksuhääletuse osa lähetab. Analoogselt määratleb ettevõtte maksuhääletuse osa ettevõtte nõukogu või juhatus või üldkoosolek. Ning raamatupidaja kannab selle osa maksusummast riigi varem määratletud 5–10-le sihtsuunitlusega kontole. Analoogselt toimuks muudest allikatest saadava maksustatava tulu jaotamine.

Riiki tuleb õppida valitsema sihtgruppide muutuvate huvide tingimustes. Maksumaksja poolt määratlemata maksuosa tagab riigi majandustegevuse stabiilsuse. Esialgu pole ilmselt kuigi palju kodanikke või ettevõtteid, kes üldse sooviksid maksuhääletuse osa määratleda. Alguses võime üleminekuprotsessi riske maandada küllalt pisikese maksuhääletuse määra kaudu.

Vastuargumendid. Arendustegevused (eriti pikaajalised) võivad jääda maksuhääletuse süsteemis vaeslapse ossa. Kuid eks neile tuleb siis rohkem tähelepanu pühendada nn maksuhääletamatu maksuosa kaudu. Ühtlasi oleksid maksumaksja otsused oma maksuhääletuse osa jagamiseks pidev indikaator riigijuhtimisele ja poliitilistele jõududele. Alguses võivad maksumaksja otsused olla asjatundmatud, kuid kui ta tunnetab oma vastutust, siis saavad ka otsused küpsemaks. Ühtlasi kasvab maksumaksja motivatsioon makse maksta.