Siim Kallase valmisolek saada Reformierakonna esimeheks ja peaministrikandidaadiks on sümpaatne. Ta on valmis loobuma Euroopa Parlamendist ja presidendiambitsioonist, eelistades raskemat ja sisulisemat tööd. Võrreldes Reformierakonna praeguste liidritega mäletatakse Kallast palju avatuma ja demokraatlikuma juhina, kirjutab Vabaerakonna Parema Eesti Eest kõneisik Andres Herkel.
Siiski rikub kõike positiivset viis, kuidas Kallase võimalikku tulekut esitatakse. See on üdini poliittehnoloogiline käik. Kallas ütles, et tema tuleks ja Ansip tervitas. Takkapihta antakse mõista, et Ansipist saab Kallase mantlipärija Euroopa Komisjonis. Andke andeks, aga mulle meenutab see Putini-Medvedevi pidulikku rollivahetust Moskvas mõned aastad tagasi.
Ma ei võrdle Ansipit Putiniga või Kallast Medvedeviga. Sarnasus pole persoonides, vaid selle käigu lavastuses ja siin peegelduvas ülevalt alla juhtimises, mis näitab Eesti erakonnapoliitika hapnemist. Hoopis veenvam oleks ju see, kui Kallast toetaks rühm Reformierakonna muutusaltimaid liikmeid, kes julgeksid kritiseerida ka seni erakonna juhtimisel tehtud vigu.
Säärase esitlusviisi pärast on mul pisut raske uskuda Kallase võimesse ühe kõige paadunuma kartellierakonna Augeiase ka tegelikult puhastada. Putini-Medvedevi stiilis lavastatud kokkulepe ei jäta erakonna sisedemokraatia jaoks just palju võimalusi.
Kuna mõni saatuslik vähikäik leidis Eesti demokraatiaga aset just siis, kui Siim Kallas Reformierakonda juhtis, on ta nüüdne hinnang toimunule tähtis. Rääkida tuleks 2001. aastal Reformierakonna poolt nurjatud haldusreformikavast, 2002. aastal tehtud katsest keelata kohalikud valimisliidud ning 2003. aastal otsustatud erakondade rahastamise hüppelisest suurendamisest.
Meie praegusele tupikseisule pandi suuresti alus just neil Kallase-aastail.
Allikas: Andres Herkeli blogi
Autor: Andres Herkel, Ave Lepik
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!